Ma võin ju ka üks kord blogimisküsimustele vastata

Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?

9. Kõige vanem on aastast 2015 ja uusim aastast 2018. Mõned on niisama arvutis ka.

WordPress või Blogspot ja miks?

WordPress. Ma ei tea, on kogu aeg olnud. Olen nii harv kirjutaja, et ei oska midagi ette heita ega paremat tahta. Kui tervele maailmale ei kirjuta, panen parooli alla. Tegelikult pole eriti pannud, välja arvatud ühe inetu loo korral aastaid tagasi.

Kust sai alguse su kirjutamiskirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?

On see nüüd just kirg …. ikka nii nagu enamik, kes vahetevahel kirjutavad. Teismeeas sai päevikut peetud, vahetevahel leiutasin ka mõne lookese ja andsin sõbrannadele lugeda, aga oma autorluse tunnistamiseks olin liiga tagasihoidlik. Tollal levisid teismeliste, vähemalt tüdrukute, hulgas käsitsi kirjutaud romantilised jutukesed. Mõni oli nii algeline ja halva grammatikaga, et otsustasin olukorda parandada. Kirjutasingi siis surematud teismeliste armulood, kust ei puudunud peod, esimene seks, armukadedus ja enesetapukatsed. Peenikesed välismaa nimed panin ka karakteritele, ühed popimad tegeased olid mul Bianca ja Dave. Vanuseklass mu lugudes oli 13-15, ise olin sama vana ja mõtlesin kõigist neist eelseisvatest asjadest. Tollasele minule tundus 13-aastaselt, et 14 on praktiliselt täiskasvanu ja siis peavad kõik need asja tehtud olema (etteruttavalt olgu öeldud, et ei saanud midagi 14-aastaselt tehtud ja enesetapukatse on siiani tegemata ).

Esimese blogipostituse sündi mäletan hästi. Aasta oli 2014 ja kuna olin otsustanud teha talveperioodil midagi hoopis muud, kui iial oma elus teinud olin, nimelt minna tööle Prantsuse Alpidesse suusavarustuse poodi (ma polnud enne isegi kooli ega ülikooli ajal poes töötanud) ja inimesed tahtsid teada, “kuidas sul seal on” ja ma ei viitsinud kõikidele eraldi meile saata, samas olin tükk aega blogikirjutamisele mõelnud, siis alustasingi.

Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed?

19 on jälgitavate hulgas. Valik on suhteliselt suvaline, vahel sattun mõnele ägedale postitusele ja hakkan jälgima, aga pärast selgub, et pole minu jaoks eriti huvitav. Vahel loen rohkemaid, kes siin-seal ette juhtuvad.

Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?

Ei mäleta, aga võis olla …https://andmysister.wordpress.com/ Hanna oli vist üldse inimene, kellelt ma blogide olemasolu kohta teada sain, aga võis olla ka, et esimene oli Hanna õe Sandra blogi, mille tõesti algusest lõpuni läbi lugesin ja nautisin endast 20 aastat noorema inimese üliõpilaselu.

Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud

Vt ülaltoodu. Seljakoti lugesin läbi vist päris otsast lõpuni, peaaegu ka Printsessi (kes meeldib mulle sellepärast, et what you see is what you get, tema oma tavalise Põlvamaa eluga ei taha tõepoolest ei üle oma varju hüpata ega kedagi teist kehastada. Ja mulle väga meeldisid ta nooruspõlve rännakud, L-Ameerikasse ja lapsehoidjatöö Prantsusmaal. Ritsiku ja Killukese vist ka.

Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?

Ei, miks. Kuigi vahel ma mõtlen, kes seal taga võiks olla ja äkki ma tunen neid. Praegu olen mõelnud Nodsu ja Tilda peale. Mulle tundub, et Nodsu on ühe mu kolleegi-sõbranna sõbranna :-).

Kas blog või vlog?

Blog, blog ja veelkord blog. Amatöörlikud vlogid on niiiiiiii piinlikud.

Blogimaailmaskandaalid – turn on või turn off?

Naljakad. Olen lugenud, läinud tagasi ja uurinud, millest asi alguse sai ja mõelnud “issaaaand, inimesed, mille peale te oma aega kulutate”. Samas, mida see minu ajakulutuse kohta räägib, kui intriigi algust katsun üles leida :-).

Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?

On juhtunud. Siis vahepeal tükk aega ei loe, aga lähen jälle tagasi, et “vaataks, mis teeb …” Mõni rõhutatult iseäratsev väljendusviis ka ei meeldi, aga see on tema blogi. Minul on võimalik mitte lugeda.

Kas blogid surevad välja?

Vast mitte.

Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne?

Sest grafomaan olen. Ja see on kõige loomingulisem asi, mida ma teha oskan – laulda, mõnd pilli mängida, joonistada, maalida – ei oska. Kuigi mõnd kavatsen millalgi katsetada. Laulmist küll päris kindlasti mitte. Osalt niisiis vajadus loomingu järele ja see on kiirem/kergem altrnatiiv raamatule, sest “mul pole ju maailmale midagi uut öelda”, aga tahaks raamatut kirjutada küll. Sellel lähedasem looming on ilmselt tõlkimine – oma raamatukirjutamisevajaduse saan osalt krimkade tõlkimisega rahuldatud ja ütlen täiesti häbitult – mu tõlked lähevad üha paremaks. Esimest raamatut, mis sai tõlgitud aastal 2000 ei tahaks ma enam kaugelt ka vaadata, lugemisest rääkimata. Juba pealkiri oli NIIIIIII halb. Ei planeeri, vahel mõni hakkab peas ketrama, enamasti jlautades, siis panen kirja kohe kui võimalus tekib, mõnikord tundub kirjapandult mannetu, siis nii jääb. Teraapiaks kirjutasin pärast lahutust, aga see lõppes tobeda skandaaliga.

Umbes 40 aasta vanuse päeviku kaas. Poeg vanemate juurest leidis. Pilku sisse heites oli päris hea meel, et ta on alati väitnud, et ei oska mu käekirja lugeda.