Il y a une certaine magie en Bretagne

See on väga lühike reisikiri sellest, kuidas ühendada business ja pleasure ja vabaneda kiirteefoobiast.

Alustame viimasest. Need, kellele on antud õnn elada foobiateta mind ilmselt ei mõista, olen saanud mõnegi poolmõnitava passiiv-agressiivse torke osaliseks: „Mismõttes kardad kiirteed, lollakas oled või, kiirteel on palju parem sõita kui Tallinn-Tartu maanteel.” Võib-olla ongi, aga minul mitte. Saksa kiirteel, kus on neli rida ühes suunas ja keskmisel kahel kihutavad tüübid sinust 250-ga mööda nagu postist on igal juhul hullem kui Tallinn-Tartu maanteel, mis on tavaline Eesti tee, või noh, üks neist kolmest, kus on teisi autosid ka. Nagu ütles kunagi mu saksa sõber Kasukas: „Driving in Estonia is like a computer game without enemies.”

Aga foobia juurde tagasi. Inimese puhul, kes kardab pimedust, ämblikke, tonte, inimtühju tänavaid ja vahelduva eduga veel umbes 376 erinevata asja on kiirteefoobia täiesti loomulik või ei? Predispositsioon täiesti olemas. Mul seda vast alguses ei olnudki, sest 1992. aastal Pärnus puudus isegi võimalus sellise foobia hankimiseks. Esimesed kiireteeristsed said tehtud nii noore ja lollina, et ei osanudki midagi karta. Olgu öeldud, et foobia süvenemises mängis tõsist rolli minu armastatud eksmees, kelle kisendamisest “Go, go, go you’ll get us killed,” oli vähe, et mitte öelda üldse mitte abi. Lõpuks otsustasin, et ok, mina olen printsess ja autot ei juhi. Ma olin siis veel Karen ka.

Nüüd, kui olen juba seitse aastat iseseisev ja sõltumatu naine olnud, hakkas mulle ühe enam ja enam närvidele käima, et ma ei saa hakkama nii lihtsa asjaga nagu sõitmine teel, kus on päriselt liiklus. Poppyga olen Brüsselis endale linnasõidu peaaegu selgeks õpetanud, aga kui ükskord kogemata kiirteele sattusin (ma ei näinud teda tulemas), oli ikkagi hirmus, VÄGA hirmus.

Ühendamaks bisnesi ja plesiiri otsustasin minna Bretagne’sse oma vana hea prantsuskeele õpsi Jocelyne’i juurde, et ta mulle nädalakese täistööpäevapikkuses immersiooni korraldaks ja muul ajal saaksin mööda rannaäärt ringi hängida ja merega ühes rütmis elava rannaküla elu nautida.

Sõitsin Brüsselist rongiga Rennes’i, ja ma ütlen teile, teine klass on saatanast, kui oled pikka kasvu. Ei, Karen minus on ammu surnud, aga vertikaalne väljakutse siiani alles. Kui rongisõit kestab 4,5 tundi ja kõrvalkoht on võetud, saab end mugavalt tunda maksimaalselt meeterseitsmekümnene persoon. Mitte mina, jäägu see mulle igaveseks meelde. Muidu mulle rongisõit väga meeldib ja valin iga kell enne rongi kui lennuki. RailBaltic, kiirusta. Mina olengi sinu klient. Jõudsin õhtul Rennes’i magasin otse raudteejaama platsil hotellis, mis kandis peent nime Paris-Brest, oli korralik ja puhas, aga kuna olin broneerinud üheinimesetoa, siis oli tegemist tõesti ühe inimese toa see oli väga väike ja voodi ühe inimese oma. Aga ok, sest ma tahtsingi ainult magada. Hommikul hängisin veidi linnas, võtsin ühes kohas kohvi ja teises crêpe’i, algul oli kindel plaan muuseumisse minna, aga kuidagi polnud sel hommikul kunstituju. Tegin aja parajaks, et saada kätte oma rendiauto ja alustada retke põnevamat, ägedamat ja närvekõditavamat osa – road trip Saint-Malo’sse, (jajah, sinna on Rennes’ist tubli 70 km) järgmisel päeval mööda rannikut edasi ja viimaks Locmiquélici, mis on väike nunnu kaluriküla Atlandi ookeani ääres.

Olin broneerinud keskmise suurusega linnamaasturi, aga samas öelnud Universumile, et tegelikult tahaks kategooria kõrgemat autot, suurt maasturit, aga ei raatsi maksta. Universum, nagu on üldteada, täidab kõik soovid, kus oskad neid piisava selgusega formuleerida. See, et mõni täitmata jääb on ainult lohaka formuleerimise küsimus. Sedapuhku polnud probleemi, sest kui keeruline on öelda, “tahan suurt maasturit, mis kogu juhtimise minu eest ära teeks”. Muidugi Universum sai aru ja otsustas ilmselt, et soov on täitmist väärt, samas aga, et mulle asja mitte liiga lihtsaks teha, sain alguses siiski tellitud kategooriasse kuuluva auto. Muidugi mõtlesin esmalt, et mina olen loll ega oska navigatsiooni käivitada, aga lõpuks otsustasin tagasi minna ja rendifirmaga blokeerunud GPSi osas diskussiooni alustada. Ja ennäe, seekord polnudki viga minus. Seade oli tõepoolest blokeerunud. Auto tuli välja vahetada – ja oligi mul suur maastur käes.

Ja ma suundusin kiirteele. Esimene kord polnud vaja isegi peale sõita – korraga ma lihtsalt olin seal. Kes mind tunnevad, teavad, et pealesõit on mu eriline proovikivi ja foobia alustala – sest Eesti liiklusest tulnuna ikkagi ei taha uskuda, et päriselt ka, nad teevad sulle tee vabaks, et saaksid liiklusvoogu sisse sõita. Ja siis peab ju ise neile teistele tulijatele teed andma. Oeh. Vaatama, tähelepanelik olema. Aga esimene jupp läks edukalt, kuigi ma natuke erutusest higistasin ja kohale jõudes hakkas pea pingelangusest valutama. Need polnud muidugi saksa teed ja sinna ei lähe ma ikkagi kunagi sõitma, aga I DID IT! Üksi. Just üksi oli minu jaoks väga oluline, sest niipea, kui keegi on kaasas, annan ma vähemalt peas vastutuse temale üle, kuigi rool on minu käes. Ka mitte eriti jätkusuutlik lähenemine.

Saint-Malos olen enne käinud tüdrukute road tripil umbes 11 aastat tagasi ja teine kord teiste sõpradega novembris tõusu ja mõõna vaatamas, natuke vähem, aga samuti tükk aega tagasi, esimesel tüdrukute tripil olid ka tõusud ja mõõnad sihiks. Nägime neid mõlemal korral. Euroopa suurimad pidid olema. On küll, väga võimsad ja veidi hirmutavad. Pöördudes veelkord hetkeks tagasi mu erinevate hirmude juurde – kui mõõna ajal mööda merepõhja kõndides meri peaaegu silmale hoomamatus kauguses kohises, oli ikkagi natuke kõhe, sest äkki ta ikkagi hüppab sealt ootamatu kiirusega (mitte ei rullu rahulikult järgmiseks hommikuks) välja nagu pöörane metsloom, haarab su kaasa ja viib tundmatutesse kagustesse. Aga sellele vaatamata meeldib mulle mereäärne ja merega ühes rütmis elamine. Saint-Malos ootas mind hotell d’Aleth, mille kohta Googlemapsis oli kirjutatud “low-key beach front hotel with a bar”. See muutis veidi murelikuks, võib tähendada ju mida iganes. Maksin king size voodi ja merevaatega toa eest 101 eurtsi, väga low-key ju olla ei tohiks. Tegelikult oli hotell väga nunnu, julgen vabalt soovitada. Selline armas vana prantsuse maja, tubade juurde viis kitsas valge käsipuu ja sinise vaipkattega trepp (siin mereääres on üldse sinist ja valgest ohtrasti kasutusel). Maja oli väga puhas, tuba paraja suurusega, aknast avanes vaade merele ja voodi oli mugav. Baar ei olnud mingi suvaline urgas, kus kohalik jota varasel hommikutunnil pead saab parandada, vaid parimas klassikalises kõrtsistiilis Le Cunningham’s Pub. Varasel õhtutunnil leidus külastajate hulgas ka lastega peresid ja hommikul serveeriti merevaatega hommikusööki.

Saint-Malo, hotellitoa aknast

Prantslase jaoks on veini kõrval ilmselgelt inimõigus ka väljas söömine, sest pühapäeva õhtul broneerimata süüa saada oli algusest peale surmale määratud üritus. Esimesed viis-kuus kohta vaatasid mind halvastivarjatud mõistmatuse ja kahjutunde seguga, kui uurisin, kas ilma broneerimata süüa saab ja vangutasid kurvalt pead, ei, vabandage, proua, ilma broneerimata nüüd küll ei saa. Mõnel oli suisa uksel silt, et täis. Lõpuks pididn India (!) restoranis pool tundi ootama, et lauda saada. Mitte et mul curry vastu midagi oleks, aga kui viibin rannikul, kus iga päev seljatäite kaupa värsket mereandi merest välja tassitakse … siis tahaks pigem sellest osa saada (vahemärkusena olgu öeldud, et õps broneeris meile täna ka tööpäeva lõunaks laua, külas kus elab 4000 inimest ja restorane on tubli 10 või rohkem). India resoranis ma viimaks siiski süüa sain, nii et sellest pole suurt midagi jutustada.

Järgmisel päeval läbisin Dinardi, mis oli sama kaunis kuurort ja kus nägin ujuvaid inimesi (vaadke kalendrisse ja siin ei ole mingi lõunamaa). Saint-Brieuci, mis polnud midagi erilist, hulga kilomeetreid erinevatel teedel, kogesin uskumatut adrenaliinilaksu, kui esimest korda liiklusvoogu sisse sõitsin, ise pealesõitja vahele lasin ja jõudsin lõpuks vahejuhtumiteta Locmiquélici, kus maandusin äärmiselt sümpaatses Airbnb’s, mida peavad Florence ja Francois. Olen omaette ülemisel korrusel. Hommikul saan kohvi ja hommikusööki (liiga palju saia, aga piinlik on keelduda). Ja immerseerun ülepeakaela, kuus tundi õpsiga pluss ühine lõuna.

Aga vaadake hoopis pilte. Neil on aias palmid, kuigi pole lõunamaa ja sedapuhku avastasin, et männimetsad on üsna lõunapoolse Vahemere ranniku omadega sarnased. Üldse on taimestik siin põhja kohta kuidagi lopsakas. Golfi hoovus vist. Luidetele istutatakse taimi mille nimi eesti keeles on rand-luitekaer ja millel on spetsiifilised juured, mis mingil väga erilisel moel pinnasese haakuvad ja takistavad luidetel tuule ja mere mõjul jalga laskmast. Rahvas elab merega ühes rütmis, neil on buss-paat ja üldse on kogu see elustiil väga nunnu. Lisaks kõigele on siin väga puhas ja inimesi ei vaeva tavapärane gallia ükskõiksus, võib-olla bretooni veri, aga umbes 90 protsenti tänaval vastutulevatest inimestest ütlevad tere.

Palmiga mittelõunamaa
Rannamännid
Muinasjutumaja Locmiquélicis

Ma ei tea, kas ma olen kiirteefoobiast üle saanud, aga vähemalt tean nüüd, et tegelikult ma oskan ja ei pea keset teed peatuma ja nutma hakkama.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s