Tuli ikka välja kotist …

Ohjaa, üleeile vaatasin, et ei saa vedama, aga täna hoopis ei saa pidama. Harilik eestlase värk. Lõpuks ometi on ärganud WVSK raskekahurvägi ja asunud mind maha materdama. Ma endameelest ei lausunud kordagi, et artikkel, millest mu postitus lähtub, tahab jõule ÄRA KEELATA. Küll aga jäi minu jaoks ridade vahelt kõlama passiiv-agressiivne lähenemine kõigele, mis veidigi traditsioonilist jõulu meenutab. No sa issanda püha püss, las inimesed olla. Ma olen nüüd veits tigedaks aetud ja ei kavatsegi kõigist poliitkorrektsetest reeglitest kinni pidada. Sest see on minu blogi, nagu minu kodu ja ma ütlen siin, mida tahan. Minu privileegipimeduses süüdistamine on veidi liialdatud, sest mu pere on piisavalt düsfunktsionaalne. Otsustage ise: ma olin üksik-, suisa vallasema, minu poja lapsendas täiskasvanuna mu endine elukaaslane, mul on lapsendatud tütar, kes tuli meile 14-aastaselt, keda mu endine elukaaslane aga ei lapsendanud ja kellest ka eriti ei hoolinud. Et asja veel keerulisemaks teha, siis suhtleb mu poeg ka oma bioloogilise isaga ehk siis mu pojal on kaks isa, aga tütrel mitte ühtegi ja nii mina kui poeg oleme heas läbisaamises poja bioloogilise isa uue elukaaslase ning tema tütardega nii poja bioloogilise isa, kui eelmise abielu omade. Ja bioloogilse isa emaga. Aga eksiga, kes poja lapsendas mul läbisaamine puudub. Samas, ta vanemad paluvad pojal alati mind tervitada (salaja). Eksi vanematele on ka mu tütar väga armas. Kui jätta välja see, et mu enda vanemad on olnud üle poolesaja aasta abielus, siis rohkem traditsioonilist ei leia. Ja pikast abielust ja kõrgest vanusest hoolimata suhtuvad äärmise tolerantsusega kõigisse neisse “kõrvalekalletesse”. Või leiate?

Ja nagu arvas noor kolleeg, et kehakaaluteema puhul nimetet artiklis jooksin lati alt läbi, siis ütlen – ei jooksnud. Jah, ma ei arva, et lausrasvumist peaks body positivity egiidi all propageerima. Solvugu lumehelbeskond, kui soovib. Ma muidugi ei ründa kellegi õigust kaaluda justnimelt niipalju nagu ta soovib, lihtsalt tahan öelda, et seda poleks vaja propageerida. Nagu ka liigset kõhnust mitte.

Lisaks arvan veel, et lapsepõlvetraumadest tuleks ükskord üle saada, nagu ütleb mu vaimne ema, “lõputult ei saa nutta, et sul polnud kollast vanniparti.” Ei saa jah – võta otsus vastu, otsi abi, kui vaja, ja hakka elama. Sinu elu on sinu enese kätes. Alati on muidugi võimalus mitte otsustada, mitte abi otsida, mitte elama hakata vaid nurgas nutta. Inimene on oma valikutes vaba.

Et vinti veel üle keerata, ütlen veel, et ma ei saa aru (ega tahagi saada) neist naistest, kes 3579. korda vägivaldse mehe juurde tagasi lähevad ja halisevad, et midagi ei ole teha. On, alati on, kõik algab tahtmisest. Iseenda tahtmisest, iseenda tegutsemisest. Lugupidamisest iseenda vastu. Mitte teistest. Minu/sinu elu on minu/sinu kätes. Alati. Vähem vingu, rohkem tegusid.

Kuigi ma selle postituse järgi paistan ilmselt märatsev … issand, ma ei teagi, kes, aga noh, sellest hoolimata ei arva ma nii, nagu mulle vastuseks pakuti (FB VWSK lõimest, tegelikult see oli siiski Anonüümsete tolerastide lõimest, vist):

Black Lives Matter versus Ah et valged inimesed ei tohigi enam elada?!

Vikerkaareperekond on samuti perekond versus Ah et heteropered polegi enam pered?!

Naised on kah inimesed versus Ah mehed peaksid siis nüüd välja surema väh?

Jõulud võivad olla inimestele suur katsumus versus Ärge mõnitage traditsioonilist jõulu!

Olen kõikide esimeste lausejuppide poolt, lauseosad, mis algavad sõnaga versus on kahjuks mõttetult pillutud, suhteliselt ebaintelligentsed loosungid, mis ei anna alust mõtestatud aruteluks. Muidugi võib olla, et sain alles nüüd aru grupi olemusest – leida midagi, mille vastu võidelda. Ja kui ei leia, siis see luua. Ja ma ei öelnud oma postituses isegi “ärge mõnitage traditsioonilist jõulu”, vaid lihtsalt seda, et hoolimata kõigist ebatraditsioonilistest lähenemistest peaks jätma väikese nurgakese, kus ei peaks end halvasti tundma ka need inimesed, kes tahavad mõnd jõuludega seotud traditsiooni järgida. Seda polnud artiklis otsesõnu taunitud, aga mulle vaatas küll passiiv-agressiivselt nii mõnegi rea vahelt vastu. Aga ilmselt samamoodi vaatas minu vastupostitusest soovijale vastu see, et mulle kõlbab vaid traditsiooniline jõul. Mida ma kindlasti öelda ei tahtnud ja ausõna, ma isegi ei mäleta, millal viimati laiendatud perega klassikalise jõululaua ääres istusin. Õeluseuss minus lisab kohe, et mitte sellepärast, et mind seal mõnitataks või midagi, aga lihtsalt pole tekkinud okasiooni. Kui tekib, lähen meeleldi ja võtan oma kodus vastu, olles enne pool päeva peenemaid roogi valmistanud. Ja ei mõnita oma jõululauaääres kedagi. Kogu oma suures privilegipimeduses.

Jah, kõlab veits agressiivselt võib-olla ja natuke üle vindi, aga tahtsingi, meelega. Minu blogi, minu reeglid.