Raamatutest

Paistab, et aasta lõpus kirjutavad paljud aasta jooksul loetust, suisa süsteemselt, palju raamatuid, palju lehekülgi jne.

Selles osas pole mul eriti midagi pakkuda, aga teen lõpuks ära hoopis selle, et kirjutan raamatutest, mida viimase aasta jooksul tõlkinud olen. Või peaaegu. Olen ammu tahtnud neist kokkuvõtet teha, aga kuidagi on ta jälle niimoodi läinud, et aega ja mida kõike ei ole. Püüan mitte eriti spoilerdada, sest ehk mõni lugeja tahab lugeda. Raamatute tõlkimisega on selline imelik lugu, minul vähemalt, et tõlkides lähed kuidagi hoopis rohkem teksti sisse, isegi tavalisse meelelahutuslikku teksti, seega jääb raamat hoopis paremini meelde. Ja mulle tegelikult meeldivad peaaegu kõik raamatud, kui ma neid tõlgin. Muidugi võtan ka vastu ainult need raamatud, mis minu arvates võiksid endal ka põnevad lugeda olla. Vahel hakkab mõni tegelaskuju küll uskumatult närvidele käima, viimati valminud raamatus oleksin paar korda tahtnud nähvata läbinisti positiivsele tegelesele (autori arvates), et “kule, lõpeta oma mõttetu töölisklassi viha kõige ja kõigi vastu…” Kunagi, mitmeid aastaid tagasi, tõlkisin raamatu, kus peategelane käis mulle nii aktiivselt närvidele, et kogu aeg oleks tahtnud ta peale röökida: “Millega sa mõtled? Kus su pea on?”

Lihtsalt lugedes ma enamasti niipalju ei samastu. Iga raamatut, mida olen tõlkinud, vist ise ei loeks, aga samas, kui ette sattub, siis ajaviiteks sirviks ikka. Samuti ei loeks ma ilmselt omal algatusel ühtegi enesearenguraamatut (või noh, peaaegu mitte ühtegi), aga kui mõnd sellist tõlgin (võtan neid ikka jutukate vahele), panen vahel mõne mõtte kõrva taha.

Kui kuni viimase ajani oli jutukate tõlkimine mulle peamiselt hobi ja ajaviide, mille eest maksti ka näpuotsatäis raha, siis seoses COVIDi ja sellega seonduva tavatöö kadumise/peatumise/muutumise/issandiseteab millega, sai sellest aastal 2020 osa mu põhitegevusest ja raamatute eest makstav näpuotsatäis muutus sissetuleku osaks. Mis puudutab raamatute eest makstavat vähest raha, siis see on vist ainuke koht, kus ma aru saan, miks ühe töö eest nii vähe makstakse, sest Eesti turg. 1 miljon keelekandjat. Millest me räägime. Rõõmustagem, et meil nii palju raamatuid ilmub. Muidugi peavad nad olema kommertslikud ja tõlkima neid, mis mujal maailmas juba kassahitiks on osutunud. Vahel ma ikka imestan, kuidas kirjastused veepeal püsivad. Nende käest, keda aastatega paremini tundma olen saanud, küsin ka. Enam-vähem seda nad vastavadki, et kommertslik tuleb olla. Sellepärast ma polegi midagi prantsuse keelst saanud väga kaua teha. Kuigi regulaarselt küsin, suisa pinda käin. Nüüd tahaksin eriti tõlkida prantsuskeelset Belgia autorit, kes elab Brüsselis. Et oma koduukse ees, või nii. Aga just hiljuti, praeguse koduriigi kirjandusega tutvudes selgus, et 10 Belgia autorist, “keda kindlasti peaks lugema”, 9 olid hollandikeelsed. Noh, seda keelt ma veel ei oska. Amelie Nothomb oli ainsa prantsuskeelsena välja toodud ja teda on eesti keelde tõlkinud vist mõni selline kirjastus, kellega mul suhted puuduvad. Häbitut enesereklaami tehes ütlen praegu, et ma olen hea ilukirjanduse tõlkija, mul on suurepärane sõnavara ja hea süntaks, ma tajun teose registrit ja meeleolu ning viimase aastaga olen kõige selle vallas kõvasti arenenud. Enam-vähem sama ütles mulle kunagi ka mu ihutoimetaja, Aidi Vallik, kes on ikkagi kirjanik. Siis ajasin nina täitsa uhkelt püsti. Kõige jubedam asi tõlkeraamatu puhul ongi see, kui võõrkeelne süntaks sisse peksab. Sa issanda püha püss, kui palju raamatuid olen selle pärast kõrvale pannud, ei saa noh. Kui loetav lause end ise peas inglise keeleks tagasi pöörab. Ahjaa, kui peaks juhtuma, väga ebatõenäoliselt, aga samas ei või iial teada, et siia sattub mõni kirjastaja, kirjastuse töötaja või keegi muu sama valdkonna inimene, kes on parasjagu mõelnud mõne prantsusekeelse tõlkimisele, siis mul on käsi püsti, “mina, mina!” kuigi enne septembrit mul enam vaba auku pole ja prantsuse keelega läheb pikemalt aega kui inglisega.

Aga lähme nüüd raamatute juurde.

Aasta alguses tõlkisin Pegasusele M.W.Craveni esikkrimka “The Puppet Show”, mis eesti keeles sai lõpuks pealkirjaks “Nukumäng”, see ei olnud minu esimene valik, tahtsin talle hoopis “Marionetid” nimeks panna, “Nukumänguks” sai ta viimaks peamiselt tehnilistel põhustel (ma ei teadnud ka enne, et kaanele mahtumine mõjutab nimevalikut). Aga vahet pole, võib öelda, et heal lapsel mitu nime ja “Don’t charge the book by its cover“. Kaanel iseenesest pole midagi viga. Ja pole ka nimel häda midagi. See oli üks väga hea krimka, autor loob suurepäraselt düsfunktsionaalse uurijate paari, mis on viimasel ajal küll üsna moodsaks muutunud, või vähemalt mingil määral, või vähemalt neis lõputustes krimisarjades, mida ma vaatan. Autistlike joontega superandekas analüütik, kel puudub peaaegu täielikult sotsiaalne lihv ja arusaam, mida millal ja kus öelda, mistõttu ta jätab endast armsa lapsekese mulje, kuigi on vist kusagil kahekümnendate teises pooles. Ja veidike kõrvetada saanud, morn, natuke inmvihkajalike joontega, tugeva õiglustundega, enneaegselt erru läinud inspektor, peitnud end kaugele Cumbria nõmmede keskele. Ja sealsamas esimese raamatu tegevus hargnebki. Ma ei hakka rohkem spoilerdama, ütlen vaid, et raamat väärib lugemist, on põnev, kohati suhteliselt ilge, tegevuskäik teeb vägagi ootamatuid pöördeid. Lõpus jääb üht-teist toredasti õhku rippuma ja annab lootust, et raamat ei jää mitte ainsaks selle uurijatepaari – Poe ja Tilly – looks. Nüüdseks on selgunud, et õnneks mitte ja nende uus lugu mul parasjagu käsil ongi. “Nukumäng” leidis ka tõlke poole pealt positiivset äramärkimist:

Enne seda tegin Heliosele peaaegunaisteka Rosie Walshilt “The Day We Disappeared”, mis eesti keeles saigi nimeks “Päev, mil me kadusime”. Naistekaid ma liiga tihti ei tee ja ülimagusaid pisarakiskujaid mitte iial – ju olen selleks liiga vana ja küüniline – Barbara Cartlandi tõlkijat minust ei saaks. Tubli ja korralik naistekas, puudutas moodsaid teemasid, näiteks vaimse vägivallaga sõltuvussuhet. Kahe tegelase elud jooksid ilusti kõrvuti, erinevad, aga piisavalt huvipakkuvad. See oli ka üks neist raamatutest, kus üks peategelastest vahepeal siiski suhteliselt närvesöövaks muutus ja vahetevahel tahtsin käratada. “Tee silmad lahti! Kuidas sa võid nii LOLL olla?” Aga just selline ta pidi ju olema, muidu poleks süžeeliin saanud joosta nii, nagu ta jooksis. Kui veel hobused ja ratsamaailm ka huvi pakuvad, siis täitsa lugemisväärt. Loodan väga, et kogu see ratustusterminoloogia sai õigesti, ikka küsisin spetsialistidelt ja avastasin, et näed, paar inimest on suisa ratsutussõnastikud teinud diplomi/magistri (vabandust, ei mäleta) tööks. Igal juhul oli neist abi. Siiamaani pole õnneks sattunud ette kriitikat teemal “issand jumal, ta ei tea ju ratsutamsiest mitte midagi, me EI ÜTLE NII…”

Siis tuli vana tuttav Ruth Ware, Briti krimiautor, kelle raamatud olen vist kõik eesti keelde pannud. Mõned on põnevamad ja mõned jälle vähem põnevad, aga üldiselt ta mulle autorina meeldib. Kui ajas tagasi minna on mu enda lemmikud “The Lying Game”, mis saigi eesti keeles nimeks “Valetamismäng”, suuresti sellepärast, et hõlmas muuhulgas veidike vana head borading schooli õhustikku (jahjah, intrnaatkool ja tõlkija ei tohiks ometi võõrkeelseid sõnu kasutada, aga vahel ikka väga tahaks, ükspäev kasutasin toredat sõna “okasioon”, mille peale sõbranna mulle suisa kontrolliva sõnumi saatis, “et sellist sõna ei ole ju olemas?” Ei, muidugi mitte, nagu ka sõnu “end reposeerima” ja “end promeneerima”, mis mu kõnepruugis siiski leiduvad. Kuid tõlgetes jään siiski eestikeelseks.) Ja “Proua Westaway surm”. See viimane oli mu meelest naaaaatukene nagu kaasaegne Jane Eyre, kaasatud oli kuri tädi ja suur vana härrastemaja.

Viimane raamat, sellesuvine tõlge, kandis inglise keels pealkirja “One by One” ja eesti keeles saigi nimeks “Üks teise järel” (vist oli lahkukirjutatult, aga täpselt ei mäleta). Ma arvan, et ta vist platseerubki kolmandale kohale Ruth Ware’i raamatute pingereas mu enda jaoks. Eriti ahvatlev oli minu jaoks see, et tegevus toimus Prantsuse Alpides, suusakuurortis. Ma jumaldan suusatamist ja neid mõnusaid mägikuurorteid. See andis ise mitu plussi ja kuna sealne õhustik on mulle nii tuttav, siis elasin end suusamajja vägagi sisse. Ja avastasin, et me ei kasuta/või meil ei olegi eesti keeles paljusid suusatamisega seotud sõnu. Alguses tahtsin chalet’ jättagi chalet’ks, lõpuks sai sellest siiski arutelude tulemusel proosaline suusamaja, sest “majake” tundus ka kuidagi veider täisteenindusega 10-15 inimest mahutava luksusliku hoone kohta. Jumal tänatud, et mökki ei pidanud ütlema, nagu ka pakuti. Mu meelest on mökki samavähe eesti keelne sõna kui chalet. Vahemärkusena olgu öeldud, et kui tõlkija ja toimetaja kokkuleppele ei jõua, on tõlkija otsus ülimuslik tavaliselt või siis arutatakse kirjastusega. See viimane on mu meelest parim variant, sest ei pea ma ka ennast kõiketeadjaks ja mida rohkem päid ja arvamusi, seda suurem tõenäosus, et viimaks leitakse parim lahendus. See oli üks väheseid raamatuid, kus hakkasin juba keskpaigast õiget inimest mõrtsuklikkuses kahtlustama. Seekord oli autor mõrtsukast ka väga ebameeldiva inimese teinud. Rohkem ei saa öelda, spoilerdan liiga, ehk tahate siiski lugeda.

Äripäeva kirjastusele raamat “Loonshots”, mis jäi ka eesti keeles sama pealkirja kandma ja tähendab, juhul kui keegi ei tea, “pööraseid ideid, mille edusse alguses keegi ei usu, kuid mis pärast mitmeid läbikukkumisi viimaks supereduka läbimurde teevad”. Tuletatud on ta sõnast moonshots mis tähendab kas kosmoselaeva maandumist kuule või ambitsioonikat eesmärki, millest loodetakse palju. Tegelikult oli päris huvitav ja laias laastus, paljude põnevate näidete varal ütles muidugi “et ära anna alla”. Etteruttavalt ütlen, et praegu on mul vastupidiselt pooleli just enesearenguraamat, mis räägib sellest, millal on õige loobuda. Aga edukad inimesed pidavat teadma, millal see õige aeg siis on. Kui valmis, saan teada ja võib-olla oskan isegi kasutada.

Uuele ja veidi teistsorti tööstiiliga kirjastusele Million Mindset tegin esmalt lühikese mõtisklusraamatu, esmaväljalaskeaastaga 1929, pealkirjaga “As A Man Thinketh…”, mis sain nimeks “Nagu inimene mõtleb” ja tuletas mumeelest meelde mõtlemise põhitõdede alused. Igal juhul kuulsin hiljem turismimajandust õppivalt sugulaselt, et nende turismiõppejõud olla arvanud, et see võiks nende erialal kohustusliku kirjanduse hulka kuuluda. Kirjastus olnuks valmis neile allahindlustlki tegema, kui nad neid suurema portsu tahtnuks osta, aga ma ei tea, kas nad haarasid sellest kinni. Ma ütlesin küll … See oli prooviks nii mulle kui kirjastusele, kas koostöö klapib. Tunnistan, et oli asju, mille üle algatuseks veidi vingusin, aga pärast harjusin ja mõnega jäin täitsa nõusse. Teisena sai nendele tehtud juba paksem raamat “The Power of Moments”, mis pidi alguses olema eesti keeles “Hetke jõud”, aga pärast sai ikkagi “Hetkede jõuks” ja käsitleb meeldejäävate hetkede loomist erinevates kontekstides. Ka täitsa selline, kus võib üht-teist kõrvataha panna. See ei ole veel ilmunud.

Vahepeal võtsin kõikide asjade vahele ja tegin puhta seebi “Sanditon”. Suvel jooksis telesari ka ETVs. Jane Austeni alustatud, kuid lõpetamata jäänud ja Briti ajakirjaniku Kate Riordani poolt nüüd lõpetatud õnneliku lõputa Jane Austen. Ajastutruu, kui asjatundjaid uskuda, 19. sajandi esimese poole Inglise kaluriküla muutumine moodsaks kuurordiks, sellega kaasnevad valud ja vaevad, eduelamused ja muidugi armulood. Selles teoses meeldis mulle kõige rohkem kahtlane kasuõe/venna paar, suuresti ka sellepärast, et neid mängisid sarjas nii ilusad inimesed. Peategelane, oma ajastus väga progressiivne noor naine oli küll igati sümpaatne, aga lihtsalt liiga õige. Ja kuidas ta küll kõike teadis ja oskas, ise 17. Nojah, tänapäeval kulub täiskasvanuks saamiseks küll rohkem aega, aga ikkagi … See pole ka veel ilmunud.

Vahetult enne aasta lõppu lõpetasin Rahva Raamatule Emily Giffini teose inglise keelse pealkirjaga “All We Ever Wanted”. Mis ta eesti keeles nimeks saab, pole veel selge, pakkusin toimetajale ja kirjastusele paar varianti mõtlemiseks, sest ei osanud üksipäini otsustada. See oli nüüd selline raamat, et ma soovitaks seda kindlasti teismelistele, kes iga sammu oma elust internetti paiskavad, kuigi see ei olnud noortekas, täiskasvanute liin jooksis ka. Siin tahtisngi ühele positiivsele kangelasele soovitada “oma sinikrae vihast üle saada”. Ilmselt olen liiga vana ja küüniline, aga mulle tundus ikkagi, et halisedes endaskantud kakskümmend viis aastat vana vägistamine ei kvalifitseeru pärisvägistamiseks. Ise tahtsid süütusest vabaneda, ise läksid, ise ütlesid, et teeme … Muidugi oleks poiss pidanud järele jätma, kui ta juba poolel teel oli ja tüdrukul valus hakkas … aga. Ma ei tea. Date rape ehk mingi kvalifikatsiooni järgi. Või on minu peas vägistamine ikkagi see, kui lähed läbi pimeda pargi ja põõsast kargab suusamaskiga tüüp … (okok, ärge kohe kallale tormake, ma päriselt nii primitiivne siiski pole). Ma arvan, et USAs ilmus raamat ka #metoo kõrgperioodil. Kõige mõistlikum tegelane oligi noor tšikk, kellest peol pilditus olekus ebasünnis pilt tehti, mille ümber kogu tegevus keerleski. Ameerika noored on aga väga imelikud – üsna mitu tükki oli pildi kohe ka vanematele saatnud. Nagu WTF? Ma ei kujuta ette, et mu lapsed oleksid saatnud mulle pildi oma sõbrast ebasündsas olekus. Miks? Karakterid olid veidike must-valged, aga ma igal juhul soovitaksin sedaa raamatut oma 20-aastasele tütrele ja noorematele päris kindlasi kohe. Vähemrikutud maailmapildiga, mitte nii küüniline ja noorem täiskasvanu leiaks endale kindlasti ka midagi. Lisaks kõigele räägib raamat ka sellest, kuidas kõikevõitva emaarmastuse toel saab pöörasest ülbikust, kellele jaoks ” maailm on tema auster, sest ta isal on pööraselt pappi” normaalne ja empaatiline inimene.

Ongi vist kõik. nagu näete, jõuab raamatuid tõlkida hoopis vähem kui lugeda ja paraku on regulaarne tõlkimine kõvasti vähendanud mu lugemust, sest kui päev otsa tekstiga töötada, siis on õhtuks tunne, et olen sarja vaatamise ära teeninud. Nüüd on mul siiski kolm raamatut, mis päris kindlasti on plaanis läbi lugeda ja vähemalt ühte neist plaanin kindlasti ka blogis puudutada. See on Eesti tüdruku Eva S’i raamat “I came here to take your job“. Kirjutatud inglise keeles, noore inimese eneseleidmisest, arengust ja hakkamasaamisest (ja kes teab, millest veel, sest lugenud ju pole) Londonis. Paistab olevat populaarne teos, sest Amazonist tellides läheb kuu aega, enne kui kätte saad. Eriti lahe asja juures on, et see tüdruk on mu poja fake poolõde – kui nii võib öelda. Bioloogilise isa elukaaslase tütar esimesest abielust. Nagu Ladina-Ameerika seebis.

Tõlkimine on vähendanud ka blogikirjutamise indu, paistab mulle, sest teataval määral saab ju kirjutamisvajadus ka ilukirjandusliku teksti tõlkimisega rahuldatud. Selles osas tahaksin küll end parandada. Eriti pärast selle artikli lugemist:

https://kultuur.err.ee/1082249/siiski-mitte-taiesti-harilik-biblionaut-intervjuu-berit-kaschaniga

Kavatsen siit üsna mitut näpunäidet kasutada, aga jah, kirju nimestele, kellega suhted pingelised – ei pea olema armu, vaid ka igasugused muud – siit blogist leidma ei hakka. Mulle tundub see küll hea võimalus suhe omas peas selgeks mõelda, aga et see päriselt toimiks, tuleb end ilmselt nii alasti kiskuda, et see pole kellegi teise silmadele mõeldud. Küll aga mõtisklen, kas mitte alustada järjejuttu Klaarikast, kelle prototüüp on mu tutvuskonnas olemas, ainult pean siis välja mõtlema, kuidas saaks nii, et ma Klaarika suhtes liiga irooniline poleks.

4 thoughts on “Raamatutest

  1. Prantsuse kirjandusega (aga ma ei tea, kas see laieneb vallooni kirjandusele) on selline lugu, et Prantsuse Instituut vahel toetab tõlkimist. Mul õnnestus kunagi niiviisi tõlkida raamat, mille kohta kirjastaja esimese hooga ütles, et ei saa, sest see ei müü.

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s