Mõtlesin, et lasin kassi kotist välja, aga …

… paistab, et ei midagi. Või on alles liiga varane jõuluhommmik. Meil siin paistab päike ja pean end vist jalutama vedama, et eilne mõõdukas õgimisorgia maha kõndida (väga põlastusväärne, see mahakõndimise osa). Üldiselt kommenteerin ma FBs harva ja VWSKs mitte kunagi. Olen endaga kokku leppinud, osalt seetõttu, et “kui midagi head pole öelda, pole vajagi midagi öelda” ja teisalt seetõttu, et ei taha saagi käima tõmmata. Ma tõepoolest ei viitsi sotsiaalmeedias lahinguid lüüa teemal kas koroonavaktsiiniga süstitakse meisse vedel kiip või mitte, kes võib abielluda või kui nõme on Eesti praegune valitsus. Loomulikutl olen kindlalt veendunud, et ei süstita, abielluda võivad kõik, kes soovivad ja praegune valitsus eesotsas isa-poja püha duoga ongi väga nõme. Ja pärast abordivastestele raha eraldamisest lugemist kaalun tõsiselt, kas mitte Belgia maksumaksjaks hakata (ma elan nagunii siin). Aga mis sellest kogu aeg heietada ja endameelest üha vaimukamaid/teravamaid/nutikamaid kommentaare lõputult netiavarustesse paisata. On nagu on. Lõputust vaimutsemisest midagi paremaks nagunii ei lähe. Täna aga sattusin lugema seda artiklit: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/lopulugu/voim-ja-sugu-kuidas-joulud-ule-elada/?fbclid=IwAR1Yv_NER48WbLMHVB4GsKAOG3osOqD_W6sU78ny_t1R5eeSDX9QwXndsUw

Niisama toanurgake, sest mõni on mult kodu pilte küsinud. Võiksin ju öelda, et siin ma kirjutan oma surematuid postitusi, aga ei, neid kirjutan ikka diivanil.


Ja kuigi autor alustab sõnadega, et talle üldiselt jõulud meeldivad, jääb edaspidi ridade vahelt
kõlama passiiv-agressiivne ründav alatoon kõige traditsioonilise vastu. See nagu ei tohikski meeldida. Aga võib-olla mõni naissoost pereliige, ema/vanaema, tütar jne ei pea vaaritamist ja toidu lauale kandmist mitte oma rolliks ega kohustuseks, vaid see suisa meeldib talle? Kui ta rõõmustab selle üle, et saab oma peret, sõpru, lähedasi kostitada? Kas selle üle rõõmustamine on ka kuidagi valeks muutunud? Ka siis, kui keegi teda toitude valmistamisel ei aita? Igaüks ei tahagi kedagi segama.

Järgmine koht: mõni naine kurdab, et koogisöömine ei mõju keskkohale hästi. MIKS tema ei või seda kurta? Miks ta peab tahtma paks olla? Miks tema arusaam oma kehast ei tohi olla selline nagu talle meeldib? Ma mõistan, et body-positivity kui kontseptsioon on omal kohal, aga samas ülevoolavat paks lasu olemist ei ole ka vaja propageerida. Et kaalu 200 kilo, aga armasta end just sellisena nagu oled. See ei ole mumeelest enam positiivsuse vaid lihtviisiliselt tervisele igatpidi ohtliku rasvumise propageerimine. Las 5 (v õi isegi 10) kilo ülekaalu olla, selle pärast ei pea hulluks minema (kui keegi tahab, siis aga jälle tohib), aga kuulutada, et “sööge palju tahate ja võtke maailmas rohkem ruumi” on tegelikult üsna lühinägelik. Ma olen täiesti veendunud (ja pekske, palju soovite), et suhtliselt normaalkaalulise minu mõõdukas suitsetamine ja normaalne veinijoomine on mu tervisele kordi vähem kahjulikud, kui oleks pidev sadade lisakilode kaasakandmine (liigesed, rasvunud siseelundid, süda, vereõhk jnejne). Oma saba kergitades lisan veel, et käin palju jala ja tegelen regulaarselt joogaga. Muidugi ma ei arva, et kehakaal kui niisugunne peaks olema suuremas seltskonnas üldine vestlusteema, alati on inimesi (yours truly included) kes sellest rääkida ei taha. Aga kui inimene iseenda kohta mingi lausekese poetab, pole vaja teda otsekohe materdama hakata (ma ei saanudki nüüd aru, kas autor ütleski seda neile või pigem mõtles). Ja maailmas rohkem ruumi võtta pole sugugi mõstlik, ka keskkonnasäästlikkuse seisukohast lähtudes.

Äkki mõni mees (või ka naine) tahab metsast kuuske tuua (kuigi ma isiklikult eelistaksin kunstkuuske, et puid jääks metsa rohkem). Saagida, lõhkuda vedada … LAS TA SIIS TEEB SEDA. Koos lastega on see ju kena perekondlik ettevõtmine? Või laspelapsed vanavanematega? Toredad mälestused?

Ja see joomise asi. Jah, minu meelest on täiskarskus õudsalt nõme ja pidu (ning mitte ainult pidu) lauale kuulub ka vein. Aga ma ei käi kusagil kuulutamas, et “mitte juua on väga nõme”. Hea küll, siin praegu, jah, aga see on minu blogi ja siin ma võin midaiganes arvata. Samas “mina tavaliselt hakkan loengut pidama” on ikkagi ülinõme reageering küsimusele, “miks sa ei joo?” kuigi ma möönan, et küsimus on ka nõme, indeed. Tõsi ta on, et pole vaja ronida teise inimese eelistuste sfääri, aga enamasti mõistlikus koguses alkoholi tarvitavad normaalsed inimesed ei kipu teist veenma, et “ikka peaks jooma”. Küll aga tunnevad arusaamatul põhjusel karsked (mitte alati, eile kohtasin väga toredat noort naisterahvast, kes ütles, et ta on väga igav ja joob vett ja teed. Fair enough, rohkem sellest juttu ei tehtud) kuidagi õigust, soovi ja kohustust loengut pidada. Või tekitada tunde, et peaks oma veinijoomist kuidagi põhjendama. MINA ei taha seda kuulata. Mul on õigus oma inimõigust (veini) rahulikult ilma loenguta nautida. Ja oh õudust, kui ma veel soovin vahetevahel sigareti süüdata – siis on mul õigus ka seda ilma kellegi loengut kuulamata teha. See on minu võõrandamatu inimõigus, miks ükski võitleja sellest kusagil ei räägi? Jah, minu lemmikajastu on kahe maailmasõna vahele jääv ja natuke vist ka teise maailmasõjajärgne aeg, kui peod olid peod (ei, ma ei olnud kohal, kahjuks, aga sellisad nagu ma raamatutest loen, nagu Suur Gatsby ja Hemingway ja Francoise Sagan ja noh, veel igasuguseid teisi. Natuke oli seal muidugi järgmise sõja ähvardavat eelaimdust, aga võib-olla just sellepärast elu oligi selline oli ja pidutseti nagu homset ei oleks. Ma oleksin tahtnud seal olla. Ehk siis seal kus meid ei ole on rohi ikkagi rohelisem). Praegu on kõik veidi steriilne. Ja mulle see ei meeldi. Aga ma olen muidugi vana ka :-).

Mis ma siis nüüd õige öelda tahan – ilmselt vist seda, et ärme viskame last koos pesuveega välja. Ehk siis, loomulikult on kõigil õigus veeta oma aega nii, kuidas ta tahab, seal kus ta tahab ja kellega tahab, aga pole vaja ei otse ega varjatult, ridade vahelt, halvustada inimesi, kes vahel tahavad teha asju traditsioonilist moodi. Varsti on hoopis see harvaesinev ja elitaarne. Kui mittediskrimineerida, siis mittedikrimineerida!

Vahepeal vaatasin ka soovitatud instagrammikontosid ja mismõttes soovitatakse vastat viisakalt: “pole sinu asi.” “Pole sinu asi” ei saa olla viisakas, sest väljend iseenesest on ebaviisakas, küll aga võiks öelda, “ma ei pea oma valikud põhjendama.” Mulle isiklikult ei meeldi, kui maailm muutub selliseks, et kogu aeg nähvataks ja kähvatakse ja viisakus kaob üldse ära. Ise vist ütleksin midagi sellist, et “vabandage, aga ma ei pea oma eelistusi põhjendama.” Et endast mitte maailma kõige hullema vingunina muljet jätta, siis ütlen, et olen autoriga 100% nõus sellega, mis puudutab lastekasvatust ja selle kohta käivaid küsimusi. Minu laps, minu reeglid. Samas laps võiks ikka enam-vähem normaalselt käituda, kui ta minu oma on. Kuigi ka neile küsimustele ma “pole sinu asi ” ei vastaks, vaid ütleksingi, et minu laps minu reeglid. Kui kõndimise/rääkimise/ mille iganes kohta küsitaks, vastaksin ilmselt, et ta ei taha/ei viitsi/ma pole plaaninud sundida. Mäletan väga hästi, kui aastakümneid tagasi ühel perekondlikul olengul üks mu tädi, keda ise lapsena pööraselt kartsin, tuli välja oma tavalise “aga ma võtan G enda juurde natukeseks ajaks, küll siis hakkab hästi käituma”-jutga, mida mina oma lapsepõlves kartsin, teatasin lihtsalt, aga viisakalt, “kahjuks pole võimalik, ma ei anna.” Case closed! Igaks juhuks ütlen, et mingied lapsepõlvetraumasid mul ega pojal sellest ei ole (sest tundub ka, et viimasel ajal ikkagi peab olema ja kui ei ole, siis otsime). Juba mõnda aega räägivad vanemad inimesed, jällegi teatava põlastusega, “lumehelbekestest” kellele ei tohi midagi öelda, kohe solvuvad. Minule pigem jääb mulje, et lumehelbekesed tohivad kõike öelda (sest sa pead mind aktsepteerima sellisena nagu ma olen, ka ebaviisakana) ja juhtida tähelepanu kõikidele asjadele, mis neile igaks juhukski solvavad on või solvuvad nad kellegi teise eest (äkki ta ei taha jõulurooga teha, aga pere/mees/naine sunnib, ma olen igaks juhuks tema pärast solvunud, kuigi jätsin igaks juhuks müstilise “tema” käest küsimata, sest muidu saan äkki teada, et ta tahab ja siis, oh häda, kuidas siis tema eest solvunud saaksin olla). Aga kui keegi juhumisi ütleb midagi, millega lumehelbekese seisukoht ei kattu, siis on kuri karjas. Samas, kui aus olla, mulle see lumehelbeksestks kvalifitseerimine üldse eriti ei meeldi, aga mis teha, keegi on selle välja mõelnud ja las ta siis pealegi olla.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s