Koledad pildid

Need on väga koledad pildid. Kvaliteedilt, sest nad on harilikud telefoniklõpsud, aga pole olnud siiamaani aega ega viitsimist omadada oskus, kuidas telefoniga paremaid pilte teha. Kuigi samas tahaksin, et mu pildid oleksid paremad. Küll jõuab, millalgi.

Aga ega need polegi klantspildiks mõeldud, neil on praktiline funktsioon illustreerida seda, mida ma täna tahan öelda. Mõlemad pildid on tehtud jaluskäigu ajal ja kui ma seda konna seal teeääres istumas nägin … See konnaga pilt on tegelikult kurb. Kohe nii kurb, et tahaksin veidike nutta, kuigi ma pole üldse nutunaine ja nutan umbes 3 korda aastas (väga halb) ja siis ka peamiselt vihast või enesehaletsusest. Vahel harva nutan imelike kohtade peal filmides ka. Aga mitte seal, kus pisarat kisutakse, selleks olen ilmselgelt liiga vana ja küüniline.

See konn istus tee peal maas, suhteliselt lähedal kohale, kus prügiautod oma laadungi maha panevad. Kas ta oli autost kukkunud või oli mõni haleda südamega prügimees ta sinna istuma seadnud, kes teab. Lootuses, et keegi ta üles korjab ja koju viib. Mina muuseas loodan ka, et keegi ta üles korjab ja koju viib. Mul on mänguasjadega, kellel silmad peas, oma teema. Nende kohta kasutatakse täiesti kindlalt isikulist asesõna “kes” või “tema” ja ära visata neid ei saa. Miks ma ise ei korjanud – noh, sest tegelikult ma ei taha, et mul oleks kodus veel rohkem lisakola, olgu või silmadega konn. Mul on nagunii karvane jänes ja põder. Ja mulle isegi ei meeldi karvased mänguasjad. Aga ma loodan, et keegi ta kaasa võtab. Võib-olla lähen homme teda jälle vaatama, kes teab. Lootes, et keegi on ta kaasa võtnud. Ja kui ei ole, ei või iial teada …

Teine pilt on tehtud tühjas kaubanduskeskuses. Siin Brüsselis on need kinni, aga mingid poed võivad lahti olla, ka siis, kui asuvad kaubanduskeskuses, näiteks apteegid, raamatupoed, DIY-poed. Tavaolukorras mulle kaubanduskeskused ei meeldi. Kui seal on kõik need inimesed, kes ärritavalt ringi sebivad. Käin kähku ära ja katsun jälle välja saada. Praegu aga, tühjas majas ühest lahtiolevast poest teiseni jalutada on päris tore. Ausalt, mulle meeldiks, kui kaubanduskeskused jääksid jõuluni kinni. Ja Eestis ka kinni pandaks. Kui sunniviisiliselt jääks ära see totakas “Xmas shopping” ja inimesed oleksid sunnitudki vähem tarbima. Samas tarbida saab ju ikka, sest kõik on kolinud internetti. Ehk siis ilma ei jää, kui vaja ja keegi ei saa väita, et on rikutud tema inimõigust mõõdutundetult räpsu kokku ahmida. Aga ehk oleks vähem seda massipsühhoosis ringijooksmist, et saaks “jõuluostud” ikka tehtud. Misasi on üldse “jõuluost? ” Kaupmeeste võimalus vabaneda mõttetust rämpsust, sest enne jõule ostavad inimesed massilise hulluse käigus kõik ära. Nõme, if you ask me. Kunagi, nii umbes 20 aastata tagasi töötasin Pärnus tollal populaarses, nüüdseks kadunud hulgimüügifirmas Neptun ja täpselt nii tehtigi. Enne jõule korraldati jõulumüük – ja sa püha püss, mida sinna kõik pandi. Ja mis sealt kõik ära osteti.

Ma pole kunagi suurem asi jõuluostude sooritaja olnud ja kingitustega olen ka vilets, saavad lapsed, vahel ka vanemad, näiteks sel aastal, kuna suure tõenäosusega nende juurde ei lähe, olgu siis väike meelespea posti teel – aga see on ka kõik. Ma ei vihka midagi, sest olen küpses eas täiskasvanud inimene ega hakka nii tugevat emotsiooni kulutama, aga see lõputu “tõin sulle väikese jõulukingituse ka” on õudne. Ise ei vii kunagi, aga kui teised teevad, tekib vahel (süü) tunne, et oleks ehk pidanud. Seega, mina ootaksin teistsuguseid jõule, kinniste kaubanduskeskustega jõule. Kaunistusi, tuld, kella ja vilet, olgu rohkemgi, aga poed kinni. Ei, ma ei hakka rääkima, et tehke selle asemel lähedastega koos midagi muud (kui jõlkuge kaubakeskustes) või valmistage kingitus ise (need võivad ka päris hirmsad olla). Esiteks on need nii leierdatud klišeed, et piinlik hakkab ja teiseks peaks iga tervemõistuslik isik seda niigi mõistma. Kaubanduskeskuses jõlkumise asemel kogunege maitsva ja dekadentliku laua taha, nautige veini ja toitu, filosofeeriga ja tehke maailma paremaks. See üksildane õnnetu konn sümboliseerigu, et “sic transit gloria mundi” ja ese, mis täna maailmavajalikuks osutus, võib juba homme prügimäe ukse taga oma lõppu oodata. Ja seda, armsad lugejad, räägib teile endine shoppamissõltlane, kes peab endale vähemalt kord nädalas meenutama, et “sul on umbes kolm väga sellesarnast seelikut, sa ei vaja neljandat, pealegi veedad sa hetkel 80 % oma päevadest kodus” või “pole vaja kirjutada Vivian Vau kingapoodi ja küsida, kas alltoodud saapaid 41 on ja kas Belgiasse saadate. Saapapildid võtsin Viviani FB lehelt, aga need olid seal vabalt allalaaditavad ja võib-olla keegi tormab neid nüüd minu asemel ostma.

Igasugust loba

See postitus läheb nüüd igasse suunda lappama ja räägib veidike aegunud, kuid samas igihaljastest teemadest, aga kuna ma pole nii kaua midagi kirjutanud ja poolikult ta ootel oli, siis las saab pealegi avalikuks – vähemalt pole koroonast.

Esialgse postituse pealkiri: Me peame rääkima Aivarist ja Matist ja Antsust ja Heinost ja võib-olla isegi Kevinist…

Ammu pole viitsinud Eesti ühiskonda raputavatel veeklaasitormiteemadel sõna võtta. Ega see Aivar Mäe asigi mind esialgu eriti ei liigutanud. Harilik Heino mögiseb, hea, et keegi võttis vaevaks asja päevavalgele tirida, mõtlesin esimest artiklit lugedes passiivselt. Jah, mina usun küll kõike, mida talle süüks pannakse. Vanuse ja põlvkondliku kuuluvuse järgi peaksin olema just selles kategoorias, kes tormab AMi kaitsele, viskab „peent“ nalja teemal, „mind pole kunagi ahistatud, kas peaksin end puudutatuna tundma.“  Aga paraku ei. Ega ma poleks ilmselt viitsinudki sõna võtta, aga kui ilmus Jelena Skulskaja sõnavõtt (mida ma lõpuni ei saanud lugeda, sest maksumüür ja koonerlus :-), ja kõik need vastukajad, kus inimesed, suures osas naised (loe: sookaaslased) JSi kivide, võiks suisa öelda rändrahnudega loopima hakkasid, tabas mindki soov sulge haarata. Ühest küljest selleks, et öelda, et ma olen JSi poolt ja AMi vastu, et ma arvan, et JS on 3759 korda intelligentsem kui AM ja teisest küljest selleks, et avaldada avalikult uskumatut hämmastust selle kohta, kui palju õelust ja viha, puhast, varjatud ja rohelise kadedusega segatud viha meie endi keskel pulbitseb. Kui kurjad ja õelad on keskealised naised teise keskealise naise vastu, kui varmad arvama, „ta ei saanud tähelepanu“ jnjnejne. Kas nad tõesti ei näe selle väikese mättakese otsast kaugemale? Tähelepanu, ka vastassoo oma, eriti meeldiva vastassoo esindaja oma on loomulikult vajalik, aga kuidas, kuidas ometi ei suudeta näha kaugemale väiklasest tähelepanuvajadusest. Ma ei tunne ei AMi ega JSi isiklikult (kuigi ma AMi u 20 aastat tagasi ühe sõbranna pulmas nägin – ega ma tast palju ei mäleta, aga paras onu Heino oli). Samas olen veendunud, et JS ja AM mängivad erinevates liigades. AM on onu Heino, keelan-käsin-poon-ja-lasen, teen, mis tahan tüüpi juht ja ülemus. Võib-olla tal on head juhi omadused, või on ta Estoniale mida iganes vajalikku välja ajanud, aga tema juhtimisstiil ja strateegia ei pruugi olla vastuvõetavad.  Joviaalne käitumine ka mitte. JS aga on minu tagasihoidliku arusaamise kohaselt Vene intelligentsi esindaja, võib-olla mitu põlve (pikalt ei viitsinud otsida, aga isa oli Vene kirjanik ja tütar Peterburis kostüümiajaloo õppejõud ja moeajakirjanik).  Midagi ei ole teha, ma arvan, et küpses keskeas intelligentne daam ei vaja AMi mörisevat, seksuaalse alatooniga tähelepanu (tähendab … kes vajaks???)

Teine asi, mida tahtsin puudutada, on ahistamine kui niisugune. Ahistamise kontseptsioon. Jätame praegu selle kõrvale, et 20 aastat tagasi oli teist moodi. Jah, oligi, aga uus aeg, uued kombed. Arenemisvõimeline inimene läheb ajaga kaasa. Aastakümnetetaguste üksikjuhtude päevavalgele tirimist ei pea ma vajalikuks, samas kui aastakümnete jooksul pole midagi muutunud, siis pean. Ah jaa, AM, kelle tööleping on esmalt kaheks kuuks peatatud võiks minna nüüd kaheks kuuks parandus-või ümberkasvamiskoolitusele. „Lugupidav käitumine kolleegide ja kaaskondsete suhtes.“ Või midagi sarnast.

Aga ahistamine. Defineeri ahistamine. Ongi väga raske. Mõned minust enesest lähtuvad näited. Esmapilgul võiksin ma minna kaasa kõikide nende keskealiste naiste kisakooriga, kes kurdavad, et neid pole kunagi elus ahistatud ja appi, mis nüüd õige saab ja kas peaks end kuidagi valesti tundma. Aga … kui ma nüüd veidi tähelepanelikumalt oma lapsepõlve, varast ja mitte nii varast noorust vaatan, siis palun … pole mul mingit õigust ahistamise puudumise üle kurta.

Esimene ahistaja oli kindlasti mu oma vanaema. Koos sõbrannadega.

Jalutab vanaema lapselaste ehk siis minu ja vennaga. Mina olen pikkade pruunide juuste ja pruunide silmadega pikk tüdruk. Vend on blondide lokkide ja siniste silmadega kidurakasvuline laps. Tuleb sõbranna. „Oh, see teine oleks võinud ikka tüdruk olla…“ – „Jah,“ õhkab vanaema. Mis te arvate, kui kaua ma arvasin, et ainult blondid ja lühikesed kõlbavad tüdrukuks?

Ahistaja number kaks: isa. Mina, kolmas klass, loen ajalehest „vastuvõtukatsed koreograafiakooli.“ Arvan, et võiksin ju ka minna. (Noh, loomulikult olnuks see võimatu olnud, aga…). Isa: „Sa oled baleriiniks liiga pikk.“ Järgnesid samalaadsed märkused iluuisutamise trenni kohta (kus ma olin väga hea): sa oled iluuisutajaks liiga pikk.

Kui kaua ma vihkasin oma pikka kasvu?  – Kaua.

Siis kasvasid rinnad. Jajah, kõikidel tüdrukutel kasvavad, aga mul kasvasid suured. Ja enne veel, kui kere mingitki muud naiselikku kuju hakkas omandama. Mis te arvate, kas klassivennad (ja vanema klassi poisid) püüdsid trepil trügides kogemata vastu minna? Kas see meeldis mulle? Ega ma neid kasvuvaevades poisse ei süüdista, aga mul oli a) valus ja b) see tundus nii alandav. Aga kas keegi kujutanuks vanal heal nõukaajal selleteemalist kaebamist ette? Ja mida see õps pidanuks tegema? Kuigi meil oli alates neljandast klassis imetore klassijuhataja, aga ma tõesti ei kujuta ette, mida ta oleks teha saanud, kui häbitunnet maha surudes oleksin „ära kaevanud“.  Ja kas saab seda üldse defineerida ahistamisena? Aga mingi tund oleks võinud siiski olla, kus tärkavatele mehehakatistele oleks muuhulgas õpetatud, et „ära puudu klassiõe arenevat rinda. Tal on valus ja see on ebaviisakas. Kasvad suureks (või suisa enne), tulevad ka olukorrad, kus on võimalik ja kohane.

Kui ma olin juba vanem (16-17-18) ja veel pikem ja ikka rinnakas, siis pidin pidevalt kannatama kompleksides vaevlevate lühikeste mehehakatiste ebameeldivaid lähenemiskatseid. Ja kui ma nad oma ülihäbelikul moel tagasi lükkasin, siis mõnitamist, ikka kasvu pärast.

Mul kulus aastakümneid, et aru saada, et tegelikult on pikkusel terve rida eeliseid. Ja kui hiljuti vestluses kahekümne kahe aastase pojaga selgus, et ta eelistab brünette blondidele ja „pikem võiks tüdruk ka olla, muidu käi nagu noorema õega väljas“, pidin ausalt nentima, et mul on rõõm kõikide tema põlvkonna pikkade tüdrukute pärast, sest mina elasin vähemalt kahekümne viie aastaseks, teades, et ainuke vastuvõetav naisetüüp on „lühike ja heleda peaga“. Noh, õnneks on järgmised 25 eluaastat tõestanud, et siiski mitte.

Ja et ei jääks muljet, et olen kohtavalt seksuaalselt ahistatud ja siin sellega tähelepanu ja kaastunnet norin (ei, ausõna, ei) , siis olgu öeldud, et olen kunagi esitanud vägagi ametliku kaebuse tööalase ahistamise pärast. Ja mis te arvate, kes võitis? Igal juhul mitte mina. Pikas perspektiivis ei juhtunud kellelegi tööalaselt midagi pöördumatult halba, aga halvav hirm ja ärevus saatis mind mõnes töises situatsioonis nii mõnegi aasta. Ja pärssis professionaalset pädevust. Aga see on nüüd õnneks ajaloo hämarusse vajunud.

Mõned teistlaadi näited ka. Kindlasti oli minupoolne ahistamine, kui käisin noore ja kabedana oma esimestel tõlketöödel seelikus, mida hädapäraselt vööks võis nimetada. Ja Kaitseliidu peastaabis inglise keelt õpetades kandsin nii lühikesi lühkareid, millistega praegu isegi üksi kodus ei söandaks ringi käia. Aga seal ei ahistanud mind keegi. Tollased kaitsejõudude tüübid, nii noored kui vanad, olid väärikad ohvitserid, alati viisakad, sõltumata sellest, mil viisil nende inglise keele õps täna tundi on tulnud. Ja kui sa ikkagi future perfect continious in the past’ist  vähimalgi määral ei huvitu, on õpsi jalad sama hea ajaviide, kui mistahes teine. Kui olid, siis mina igal juhul ei märganud. Tagantjärele mõeldes on enda pärast isegi pisut piinlik. Eriti selle päeva pärast, mil olematuid lühkareid täiendas suurte aukudega heegeldatud crop top.

Kunagi, taas tõlkekatsetuste algaegadel, kui tarnelepingu läbirääkimiste vahepeal arvas Eesti osapool, et tuleks teha nilbe nali ja mina peaksin seda tõlkima, ütlesin, et „ma naisterahvana ei saa seda teha:“ Pool oli mõistlik ja nõustus vaidlemata.

Tegelikult olen isegi siinses kirjatükis mitu korda ahistanud, rääkides lühikasvulistest mehehakatistest. Kui keegi peaks end puudutatuna tundma, siis palun vabandust.

Lõpetuseks olgu öeldud, et võitlevaks feministiks pole ma end iial pidanud, sooline võrdõiguslikkus on mu meelest nii elementaarne, et pole põhjust vahetpidamata tonti otsida, sealt kus pole (kusjuures just lugesin Guardianist, et Londonis avati feminismi ema mälestuskuju ja ta oli seal puhta alasti). Aga kui mulle on parasjagu kasulikum olla naine, siis seda ka hea meelega olen. Kui hiljuti sõbranna juurest lahkusin ja tema äsjaabiellutud abikaas sõbrannadele koridoris mantlid selga aitas, mis te arvate, kas hakkasin vastu rabelema ja võitlema, et „kas sa arvad,  et ma ise ei saa mantlit selga“? Ei hakanud, vastupidi, olin ülimeeldivalt üllatunud ja pidin sõbrannat mehevaliku eest komplimenteerima. Mitte et ta seda enne poleks teadnud.

Kui juba on lobisemiseks läinud, siis tahaksin lühidalt nimetada ka seda, et viimasel ajal olen täheldanud, et õudselt moodne on miski seltskonna naisterahvaste hulgas kiidelda, kuidas neil pole „üldse aega enda eest hoolitsemiseks ja ega tegelt ei viitsi ka, mis vahet seal on.“ Millele ma ei vaevuks mingit tähelepanu pöörama, aga väga sageli järgneb sellele pool-kriitiline või passiiv-agressiivne märkus stiilis „kodus oled nii ilusti riides“, „peab ikka vaba aeg olema“, „ma ei mäleta, millal viimati ripsmetušši kasutasin.“  Sellele kõigele tahaksin reageerida oma vaimse ema vanaema sõnadega „ma ei saa ümbritsevaid inimesi oma korratu välimusega solvata.“ Sedalaadi suhtumist võiks rohkem olla. Mina olen vabalt nõus sellega, et su outfitti vaadates tekib tunne, et panid silmad kinni, pistsid käe kappi ja panid midagi selga, seejärel pigistasid silmad veel kõvemini kinni ja jooksid välja, et mitte märgata, mis selga panid. Aga sina ära vaata mind teatava üleolekuga, kui ma olen end normaalselt riidesse pannud ja enne väljumist pilgu peeglisse heitnud. Ja et kõik oleks õige, ütlen, et sama kehtib ka meeste kohta, (see osa siis, et enda eest võiks hoolitseda) ainult nendega ma pole sel teemal juhtunud juttu ajama.

Ja veel üks jupike, mis just äsja FBs silma jäi. Ühes grupis küsis keegi midagi, mille peale algas arutelu, kus keegi ütles poolnaljatlevas kontekstis: „… naised on verbaalselt võimekamad …“

Mille peale kargas keegi teine kohe turja: „Soostereotüüpe ei maksa propageerida.“ „See, et naised on verbaalselt võimekamad, on samuti selline tõepõhjata uskumus ja bioloogiline determinism, mida süvendada ei maksa.”

Ja lisas veel: “Kui mõned konkreetsed naised on? Siis on. See ju ei ole ometi teaduspõhine alus öelda, et “naised on”.”

Mai’ oska muud arvata, kui sa issanda püha püss – kas niisama loba ajada enam üldse ei tohi. Kõik peab olema teaduspõhine. Mulle tundus vanasti sotsiaalmeedia selline nalja ja loba ajamise koht, kus sai vahel (enda meelest) lahedaid vaimukusi teiste lahedatele vaimukustele vastuseks öeldud. Noh, enam vist nii ei ole. Kõik olgu teaduspõhine ja jube igav.