Provintslane pealinnas

IMG_2381Seekordne Eesti-reis on lühike, nagu ikka, kui pole tegemist suvepuhkusega, aga meeleolukas ja tõhus. Reedel oli ettenähtud ööbida Tallinnas ja teha sõbrannaga tiir mööda peenemaid koktelikohti. Alljärgnevalt esitangi ülevaate nähtust-kogetust.

Organiseeritud persoonina oli sõbranna pannud meile kokku plaani erinevatest keldrikõrtsidest. Aga enne Tallinna peenemate joogikohtade juurde jõudmist tuleb kirjeldada hotelli. Ööbisin sedapuhku hotellis, sest kõigele vaatamata olen pirtsakas keskealine proua ega soovi kellelegi tüli teha ja ööbin ainult valitud sõprade-tuttavate juures, kelle seltsis saab õhtul veiniklaasi ja hommikul kohvitassi taga maailma ära parandada. Ülalnimetatud sõbranna nende hulka kahtlemata kuulub, aga hetkel ei võimalda ta elamistingimused külaliste majutamist. Kelleltki niisama diivaninurka paluda aga ei sooviks. Seega otsisin kohta, kus saaks magada, mis oleks logistiliselt mugav ja mitte liiga kallis. Booking.comist osutus väljavalituks Three Crowns Residence Vene tänaval, 48 eurot ühese toa eest tundus mõistlik maksmine.

Saabun hotelli.

„Tere, mul on tuba reserveeritud, üheks ööks.“ (räägin eesti keeles, olen ju ometi kodus).

Leti taga istuvad neiu ja noormees ei kõssagi. Vaikin kohmetult. Viimas ütleb tütarlaps. „Mhmh.“ Ja hakkab arvutis klõbistama. Ootan. Noormees seletab tütarlapsele midagi sosinal. Vaikus muutub piinlikuks, hakkan juba mõtlema, et midagi on kuskil valesti, kaalun, kas telefonist broneering välja otsida.

Viimaks tõstab tütarlaps pea ja alustab uskumatult vigases inglises: „Would you like a room on the second or third floor?“

Mina: „Ma räägin eesti keeles. Pole erilist vahet, kummal korrusel ühe öö magan. Tehke nagu soovite.“

„Mhmh.“

Vaikus jätkub. Viimaks ulatatakse mulle paber: „And here, you must.…“ jätkub suhtlus valusalt vales inglise keeles. Vastan kangekaelselt eesti keeles ja vingun natuke, miks pean esitama krediitkaardi andmed, kui mul on makstud. „See on garantiiks, et kui lõhute või midagi,“ teatab noormees, sedapuhku maakeeles. Nojah siis, mis ma oskan öelda (kvatsen kusjuures kontrollida, et krediitkaardi andmeid ei kuritarvitata). Viimaks saan uksekaardi kätte, kuid mitte juhiseid, kuidas kohale jõuda. Asun teele piki esimest käänulist koridori. Mulle ettenähtud numbriga tuba ei leia, aga leian maaslebava ja õiglase und magava meeskodaniku. Pöördun tagasi, teatan, et tuba ei leidnud, küll aga lebava persooni. Noormees näitab mulle teise suuna kätte ja vastuseks küsimusele, kas nad kavatsevad lebava isiku asjus midagi ette võtta, ühmab tavapäraselt „mhmh“. Misseals ikka. Ülaltoodu valguses võiks arvata, et tegu on uskumatu urkaga, kust tuleks tuhatnelja põgeneda. Aga ei, tegelikult mitte, tegu on suure vana sopilise ja käänulise, mitmetest erinevatest hoovimajadest koosneva ööbimispaigaga, kus tuba on küll kingakarbi suurune (samas ma tahtsingi vaid magada), aga puhas, vannituba mugav ja kasutuskõlblik. Kuigi pean ütlema, et pärast koridoris puhkava persooni kohtamist tekkis mul vist esmakordselt elus tunne, et peaks väljudes oma väärtasjad (läpaka ja ipadi) seifi panema. Paraku osutus seif 13“ läppari jaoks liiga kitsukeseks. Baarituurilt saabudes selgus, et varastatud midagi ei ole ja magada saab igati mõnusalt. Olengi nüüd kahevahel, kas hotelli soovitada ja kuidas teda bookingus hinnata. Ühest küljest midagi peale veidra vastuvõtu (tegelikult nad oskasid küll eesti keelt) ja koridoris vedeleva kodaniku ju ette heita ei saa. Samas oleksin soovinud eesti keelset ja veidi vähem askeetlikku teenindust (loe: tervitus, mõni naeratus, paar lauset niisama juttu, juhiseid, millises suunas on lootust oma tuba leida). 10 punkti ta bookingus küll ei saa. Vast 6. Asukoha, hinna ja kvaliteedi suhte eest. Punktid lähevad kaotsi teeninduse ja koridoris lebavate isikute tõttu.

Teel Viru väljaku trammipeatusest hotelli pidin nentima, et Tallinn on muutunud väga peeneks ja elegantseks, aga samas ka pööraselt kalliks linnaks. Natuke tavapärane pakazuhha, et „meil on kõik nii hästi…“, mis siis et uskumatult suur hulk inimesi elab vaesuspiiril ja maapiirkondades on elu hoopis teistsugune. Üks sõbranna, kes pärast 20 aastat Kölnis tagasi Olustverre kolis, räägib selliseid lugusid, et minu meelest on tema Eesti ja minu Eesti kaks hoopis erinevat riiki. Vahel suisa vihastan ta peale, sest Eesti EI OLE selline. Minu oma on siis Olustevere-Eesti ja Tallina kesk-ja vanalinna vahepeal. Miskipärast tekkis peas ka kohatu võrdlus võõrsil lihttööga küüned verele rabanud persooniga, kes elab kitsastes tingimustes ja töötab pöörastes vahetustes, aga sotsiaalmeediasse postitab pilte endast imelistes rõivastes (firmamärk olgu näha) kaunite paikade taustal, et oleks selge, kui hästi tal läheb (on klišee, ma tean, aga endalegi üllatuseks avastan ikka ja jälle, et see 90.-ndate lõpus tekkinud nähtus pole endiselt kuskile kadunud).

Aga baarid. Alustasime minibaarist Parrot, mille keldrikorrus on nagu Narnia, kuhu pääseb läbi riidekapi. Peen, elitaarne, mängib vaikne ja hästivalitud taustamuusika. Inimesed on ilusti riides, aga mitte ülepakutud. Ei ole tunnet, et oleksin liiga vana. Ettekandjad on teadlikud, sõbralikud, jutukad ja oskavad kokteile soovitada. Suurepärane! Jõime kumbki kaks kokteili ja liikusime edasi.

Whisper Sister. Eriti salajane, sissesaamiseks tuleb helistada. Sisse lastakse täpselt niipalju inimesi, kui on istekohti, püsti seista ja lamiseda ei saa. Meil õnnestub üle noatera. Vastuvõttev tütarlaps on jällegi äärmiselt kena, kuuldes, et olen esimest korda, teeb väikese tutvustava tuuri kõikides tubades ja selgitab, miks nad on nii salajased. Sest šnitti on võetud 20. – 30.- ndate Ameerika keeluseaduse ajast, kui kõrtsid olid salajased. See just ongi mu lemmikajastu, mitte just Ameerikas, aga Lõuna-Prantsusmaal, aga mis seal vahet, poteito potatao. Joome jälle kumbki kaks kokteili, erinevad. Et saaks vahetada ja maitsta. Teenindajad täidavad pidevalt lauale toodud veeklaase (ahjaa, eelmises kohas tehti seda ka, äärmiselt meeldiv). Üks ettekandja räägib jälle miskipärast inglise keeles. Külastajate suust kostub rohkem võõr- kui eestikeelset juttu. Muusika on hästivalitud ja mittehäiriv. Jällegi ei tunne, et oleksin liiga vana, kuigi kui väljume, teatab trepil üks ilmselt mu poja vanune nooruk, et „teie vanuses ongi viimane aeg koju minna.“ Kusjuures sõbranna on vaevu kolmkümmend.

Edasi läheb lihtsamaks. Kokteilibaar Frank. Lihtne, mõnus, aga lärmakam ja muusika ei ole enam hästivalitud ja mittehäiriv, vaid on-kah-valitud ja veidi liiga vali. Aga kellaaeg on juba hiline ja tegelikult ei tulda ju baari ainult sõbrannaga juttu ajama. Plaanis oli jätkata tuuri hipsterlikus kohas Koht, mis on kinni kui on kinni ja lahti kui on lahti ja ainus, kus olen ka varem käinud ja kus saab kamina ees suitsetada, aga vanad kered (mul hoopis vanem kui sõbrannal) hakkasid protesteerima, seetõttu otsustasime lõpetada õhtu nagu baarituurile kohane – toeka burkisiga – ja seadsime sammud Hesburgerisse, kus sõin kõike, mida ma muidu mitte kunagi ei söö: burksi koos saiaga ja friikaid. Aga kere tänas hommikul, et talle keset ööd kogu selle rämpsu andsin, mis alkoholi lõhustamisele kaasa aitas. Enesetundel polnud häda midagi. Magasin kahjuks liiga kaua, seega jäi vaatamata kitlinäitus, jääb järgmiseks korrraks, ja proovimata hotelli hommikusöök.

Sõin hoopis Boheemis (sest mõni asi jäägu samaks – söön seal iga kord, kui Tallinnas olen) toeka ahjuomleti, mille eest vintsutatud kere taas ülevoolavalt tänas ja seadsin sammud Balti jaama, et alustada reisi Tartusse.

Balti jaam tundub olevat piir kahe Tallinna: vuhvitud kesklinna ja inimeste linna vahel. Samas pole kohe teispool jaama asuv Kalamaja mingi niisama suvaline rajoon, aga ikka rohkem pärisinimeste oma. Ja ma pole päris kindel, kas piiriks on jaam ise või kohe jaama tagant jooksev tänav (ei mäleta, mis nimi, põlised tallinlased ilmsesti teavad), sest uus Balti jaama turg pole päriselt ei üks ega teine, aga vist ikka rohkem Kalamaja-inimeste moodi ja nende pärusmaa. Sealsed tänavatoidukioskid on põnevad ja mitmekülgsed ja erinevalt kolleegist, kes hiljuti üllitas artikli eesti keele kadumisest teeninduses, olen seisukohal, et tüübid, kes seal oma rahvusköögi põnevaid hõrgutisi pakuvad, aga eesti keelt pole veel jõudnud ära õppida, on igati teretulnud. Küll jõuavad. Samas hotellis eesti inimeselt tahaksin eestikeelset teenindust saada küll.

Kokkuvõtteks olgu öeldud, et Tallinnas joomas käia on kallim lõbu kui Kölnis või Brüsselis.

4 thoughts on “Provintslane pealinnas

  1. No nüüd tuli selline Eest isu peale.
    Aga seda me imestame iga suvi kuidas Eesti inimesed nende kasinate palkade juures selliste hindadega ära elavad ja siis ikka reisivad, ehitavad maju ja nälga ka ei jää. Ma arvan et Eestis elades tead sa kohti, kus koike saab poole odavamate hindadega aga seda varjatatakse kiivalt eemal olijate eest 🙂

    Liked by 1 person

    1. Palgad on vahepeal ikka kasvanud, mu sõbrad Eestis teevad küll kõike. Tallinna kesklinnas lõbutsevad nagunii rohkem turistid. Oleks ma Kohta jõudnud, oleks juba hoopis odavam olnud, ma arvan.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s