Sweet sixteen

13509478_1735121326760974_1375824672_o

 

Uskumatu lugu jah, aga meie Albinakene sai juba 16 aastat vanaks! Alles see oli, kui ma tutvusin ujeda äsja 13-aastaseks saanud tüdrukuga. Ühest küljest on kolm aastat väga lühike aeg, teisalt on selle konkreetse kolme aasta sisse mahtunud uskumatult palju ja kohati tundub nagu oleks neid aastaid möödunud vähemalt kolmteist, et mitte öelda kolmkümmend.
Aga selles sünnipäevapostituses tahan ainult kiita ja kiita ja veelkord kiita. Kui tubli, kui tark ja kui arenemisvõimeline on minu armas lapsendatud tütrekene. Ausalt öeldes, kui ma hakkan mõtlema mis on olnud ja muutunud – ei oskagi midagi nimetada. Ühest küljest ei oska, aga teisest küljest – kõik on muutunud: õigekiri, maailmapilt, ellusuhtumine (vahest peaks küll maalmapildi muutumist nimetama enne kui õigekirja paranemist, aga las ta siis praegu olla pealegi nii). Aga kuna on muutunud niimoodi tasapisi ja sujuvalt, ilma oluliste hüpete ja ekstsessideta, tundub, et ongi kogu aeg nii olnud.

tort copy

Armas Albina! Mulle meeldib segu sinu lapsikusest ja küpsusest. Ja isegi su lõputu edevus, kuigi see käib vahel närvidele. Aga iga ju selline ja pealegi – eks katsu nii ilus olla ilma edvistamata :).
Meil on olnud koos palju toredat ja iga viimne kui üks mälestus on hea. Pole kunagi olnud ühtegi „traditsioonilist“ lapsendamisega kaasnevat kriisi – kuigi ma ei tea, mis need võiksid olla. Aga kuskil ja keegi räägib nendest ja ütleb targa näoga „ma ikka kartsin, et kuidas teil läheb…“. Hästi läheb, isegi väga hästi. And even though I’m saying it myself – me oleme mõlemad arukad ja intelligentsed inimesed, meil on emotsionaalne IQ täiesti olemas, nii et mingeid hulle pahandusi ei saagi tekkida. Noh, nüüd sai oma trompetit ikka kõvasti puhutud, aga vahel on ju tõesti nii, et kes siis koera saba….. jne kõik need toredad Eesti ütlused.

Võtame või asjaolu, et sa tulid perekonda, mis lagunes paar kuud pärast sinu saabumist. Ma ei tea, mis sinu sees toimus ja kas sulle tundus, et sinul on selles oma osa – ma loodan, et mitte, sest tõepoolest tegu oli tavalise täiskasvanute oskamatusega elada ja probleeme lahendada. Aga sa olid ja oled alati minu poolt, nii 100% minu laps kui üldse võimalik ja ma olen sulle selle eest üliväga tänulik. Me polnud siis ka veel nii lähedased, et ma julgenuks küsida, mis tunne sul täpselt oli ja ega sa ometi, jumala eest, iseennast ei süüdista. Nii ma ei saanudki teada, mis su sees sel hetkel toimus. Aga minule oli sinust suurt abi. Sina olid see, kelle pärast ma pidin voodist tõusma ja end majast välja ajama. Poodi minema ja süüa tegema. Ja jumalale tänu, et sa seal olid ja mind tegudele sundisid, muidu lamaksin võib-olla siiani voodis, koguksin kaalu, haletseksin iseennast ja nutaksin oma luhtaläinud elu taga.

Siis meenuvad mulle su lõputud lambist tekkinud kõhuvalud ja periood, kui hommikul sai kell helisema pandud mitte selleks, et laps kooli saata, vaid et kohe EMOsse kimada. Mida rohkem analüüse ja proove, seda tervemaks sind tunnistati. Aga kõht muudkui valutas ja valutas. Ja viimane ilge arst, vastik poolakast old geezer, kes oma lolli jutuga mu lihtsalt nutma ajas. Ja ma muudkui nutsin ja nutsin seal kabinetis ja veel pärastki, lihtsalt vihast ja abitusest ja enesehaletsusest. Ja sellepärast, et maailm on niiiii kuri! Ja siis kõhtuvalutav laps mind lohutamas, „ära muretse, küll kõik saab korda“. Loomulikult ajas see veelgi rohkem nutma. Jah, nädal aega kestnud kõhuvalu jäi sel päeval tõepoolest järele. Ju need ikka stressi ja kohanemisega kaasnevad valud olid, aga ma mäletan ühest küljest hirmu, et äkki on midagi tõsist ja teisalt ärritavat abitusetunnet, eriti seetõttu, et ma ei suutnud vanale geezerile isegi selgeks teha, kui nõme ta on ja miks ta seda on. Õnneks on see nüüd möödas.

Sa oled üks päikeseline natuur ja sünnipäraselt natuke sotsiaaltöötaja, tundub mulle. Kõik need veidike tõrjutud ja kiusatud lapsed koolis – alati leiavad nad üles sinu lohutava õla, kuigi nad vahel isegi ei meeldi sulle. Aga sa mõistad ja toetad. Tegelikult võiks ju erakool asjad veel keerukamaks teha, nii mõnigi arvas, et sinu erakooli panek oli valesamm. Mina jäin enda juurde ja arvan, et tegin õigesti. Sina libised koolielust läbi nagu nuga võist, sa käid mängleva kergusega kõigi nende inimeste hulgas, kellest enamik on normaalsed ja tavalised, aga sekka ka mõni „kuulsuse“ laps või niisama jõukate vanemate ärahellitatud võsu, kes usub, et päike tõuseb hommikul ainult tema pärast. Sa ei lase end kellestki häirida ega muutu uhkeks, varjatud enesekindlust on sinus siiski parasjagu. Ma tahaks muidugi arvata, et see on kõik minu hea mõju ja eeskuju, aga siin ma meelitaksin end ehk liiga. Midagi natuke ehk siiski…

Su poistelugudest võiks terve raamatu kirjutada. Minu suureks rõõmuks pole lood siiamaani olnud eriti pikad ja armumine (sa ise poleks nõus, kui ma nii ütleksin) kestab umbes päevakese, või, hea küll, vahel kaks-kolm või maksimaalselt nädala. Igati sobiv ja eakohane, ütleksin vanema mutina, sest vanainimese eluga alustamisega on aega küll. Ja sinusugusel kaunitaril, kellel on lisaks veel fantastiline iseloom, pole ilmselt mitte mingis vanuses austajate puudust karta. Mõni süda on koolis ilmselt juba murtud. Ikkagi tuleb luuad valmis panna, et peigmeeste horde ukse tagant laiali ajada. Ma olen rõõmus ja tänulik, et sa alati tahad kõigist oma lugudest mulle rääkida ja minu arvamust teada – ilmselt olen midagi õigesti teinud.

Meie kokkusaamine oli saatuse sõrm – see lihtsalt pidi nii minema. Ilmselt on inimestel, kes lapsendamisest teoorias rohkem teavad, omad põhjused arvata ja karta, aga mina ausalt öeldes ei osanud midagi arvata ega karta. Tegin oma parema äranägemise järgi ja tundub, et sedapuhku mu äranägemine sobis. Meie probleemid ei ulatu kaugemale koristamata toast või diskussioonist kas homme tuleks kooli minna. Mis on ka õige – sest teismeline peabki vanematega vaidlema. Vaidled – tähendab oled mu täielikult omaks võtnud. See on armas. Sama armas on see, kui sa „surevat printsessi“ teed.

Ja kuidas sa keeli segad! Mulle see tegelikult meeldib, kuigi ma vingun. Ühest küljest oled sa pööraselt arenenud viimase kahe aasta jooksul, teisest küljest ei räägi sa ühtegi keelt perfektselt – võib-olla vene keelt. Ja oled viimasel ajal hakanud väitma, et räägid saksa keelt minust paremini – ega tea muidugi, sul võib isegi õigus olla :). Kunagi pead siiski mõnda vist ikka hakkama perfektselt kõnelema.

Last, but not least, mulle meeldib, et sa oled just täpselt nii ilus, kui sa oled! Ma unistasin lapsena imekaunist tütrest – ja siin sa mul oledki!

Ma võin täitsa ausalt kinnitada, et minu jaoks on mu kaks last samavõrd armsad ja samavõrd „minu omad“. Pole mingit vahet, kas ma olen ta ilge valu ja vaevaga enda sest välja pressinud või mitte. Pealegi, smart women never forget! Kui kellelegi nüüd mulje jääb, et ma olen oma bioloogilise poja täitsa unarusse jätnud ja kogu tsirkus ainult Albina ümber keerleb, siis see on samuti valearusaam. Bioloogilise pojaga, kes juba kolm kuud on legaalselt täisealine, oleme me täpselt nii lähedased, kui üks teismeline noormees oma emaga olla saab, kuigi temaga me vast kakleme rohkem, kuna talle ma julgen rohkem peale käratada – siin ongi ainus vahe, kas on mu seest välja tulnud või mitte. Ja siis veel see, et tütre puhul ma mõtlen rohkem kui poja puhul, et kuidas mõni minu sõna või tegu talle mõjub. Kuna ta pole mul siiski algusest peale olnud ja ma ju ei tea, kas tal on mingid varjatud traumad kuskil peidus. Esimest kümmet eluaastat arvestades võib ju vabalt olla. Lisaks kõigele on Albina „väike tüdruk „– ja sellepärast me hoiame ja nunnutame teda veidi rohkem. Poeg teab nagunii, et on „hellitatud tatikas“ – teda ennast tsiteerides. Jah, ma ei lubaks tütart kohtadesse, kus poeg 16-aastaselt käis. Näiteks muusikafestival, Summer Jam, kus poeg juba kolmandat aastat chillib. Albinat ma kolmepäevasele festivalile ei luba ja isegi kuulsusrikkale Weekendile Pärnus ei luba. Mitte kurjusest ega kiusust aga temaenese turvalisuse pärast. Väike soolise diskrimineerimise koht siin muidugi on. Sest A on „väike tüdruk“ ja nii ilus! Äkki võib naiivselt valede inimestega kokku sattuda. Või pannakse Weekendil midagi joogi sisse… Aga ta aktsepteerib mu keeldusid ja mul on tunne, et on natuke isegi rõõmus, et keegi tema turvalisuse vastu päriselt huvi tunneb. Kuigi samas Weekendile tahaks ju ka… võib-olla järgmine aasta. Eelmisel aastal miskipärast mu purjus noorte (päriselt noorte) sõbrannade pakkumine nendega koos minna lükati tagasi.

Kogu see lugu tahab öelda, I love you to the moon and back! Nagu teie oma pubekakeeles ütlete :). Meie kokkusaamine on vaieldamatult parim, mis võis üldse juhtuda.

2 thoughts on “Sweet sixteen

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s