Ja viimane mäepäev

Viimane suusatuspäev pakkus ilmaolude osas nii mõndagi. Loodus on ikka äraütlemata hämmastav ja mägedes muutub ilm silmapilguga. Öösel oli sadanud nii vihma kui lund, aga kuna hommik tervitas särava päikesepaistega, otsustasin siiski minna. Nojah, särav päikesepaiste tervitas umbes poole kümne paiku, aga kui kümneks mäele jõudsin, oli (samal kõrgusel) paks udu. Nähtavus praktiliselt puudus. Hea, et nüüd tean, et kollane suusamask (mis mul juhtumisi olemas on), ongi halva ilma oma. Tõepoolest, eelmisel aastal tundus ta päikesepaistelise ilmaga väga ebamugav. Nüüd vähemalt tean, päikesepaistelise ilma korral on parem sõita tavalise päikeseprilliga (või mingit muud värvi maskiga, aga olen unustanud kahjuks, millist) ja udusega kollasega. Noh, igal juhul tõmbasin kollase maski ette ja kimasin mäele. Väga hea ei olnud, sest all oli lumi liiga jäine ja üleval puudus nähtavus. Kavatsesin juba loobuda ja kohvikusse minna, kuid otsustasin siiski teha veel viimase katse ja selle käigus leidsin ka oma lemmikraja siin orus. Boulevard de la Loze, mis ei olnud eriti järsk, märgistatud kui sinine, aga üsna kitsas ja vahepeal täis väikesi hüppekaid (mitte bumpe, sest neid olen üritanud siiamaani vältida), selliseid, nagu Eestiski metsaradadelt vahel leida võib, aga neid oli lihtsalt järjestikku ja palju rohkem. Samas ääristas rada ühelt poolt kaljusein ja teiselt kuristik, kusjuures üle kuristikuääre avanes fantastiline vaade kogu orule, peaaegu kõigile nõlvadele, liftidele, sebivatele inimestele, metsale, kaljudele jne. Ülimalt muljetavaldav vaade, mis peamiselt muutiski selle bulvari mu lemmikrajaks. Oligi tõeline bulvar. Kusjuures ilm läks ka ootamatult heaks. Päike säras, udu oli kadunud ja peaaegu kahjugi oli lõunatama minna. Aga kuna hommikust und maganud Albina vajas toitmist, tuli minna. Ilm aga jätkas tembutamist – 20 minutit hiljem, kui olime restoranis istet võtnud, aknaalusel kohal, et vaadet nautida, polnud tollest jälgegi – taas kõik uttu mattunud.

Pärastlõunal tuli ka Albina lumelauaga mäele ja otsustasime minna päris kõrgele üles, 2700 m, kust on pikk ja mõnus tee alla ja olime seda juba korra proovinud. Paraku polnud see täna sugugi niiväga mõnus. Vähe sellest, et ilm muutub sekunditega, juba 200 meetrine kõrguste vahe tähendab täiest teistsugust ilma, mis siis veel pea kilomeetrisest vahest rääkida. Gondiliga üles sõites ei näinud peaaegu midagi ja hetkeks mõtlesin isegi poolel teel maha minna, aga nagu kord varemgi, nägin jälle hulka pisikesi lapsi sinna viidavat ja mõtlesin taas, et kui sellised tited niisuguse ilmaga üles viiakse, ei saa seal midagi ületamatut olla. Ületamatut polnudki, aga kurnavat küll. Lumi oli ühest küljest hea, aga teisalt liiga paks, mis tegi kiiruse kontrollimise keerukaks. Teiseks puudus igasugune nähtavus, sest lisaks udule sadas ka lund ja Albina oli mu kollase maski omastanud, seega olin ilma milletagi ja kogu lumi sadas silma. Siinkohal tuleks meelde tuletada, et ma tegelikut lund ei salli (välja arvatud mägedes). Kuna vahepeal ületas kiirus igasugused piirid ja lumi järjest paksenes, samas sõitsime Albinaga suht lähestikku, õnnestus meil ka kaks kord kokku põrgata. Niimoodi klassikaliselt, põrkusime, kukkusime mõlemad maha ja paiskusime teineteisest eemale. Kuna Albina kaalubki umbes poole vähem kui mina ehmatasin esimene kord päris ära – mine tea, millise hooga ta maha põrutasin. Õnneks ei juhtunud midagi hullu, ainus, mis natuke tunda andis, oli minu kael ja seegi mitte kauem kui kümme minutit. Järgmine kokkupõrge oli veelgi vaiksem, minu küljes ei andnud miski tunda, küll aga tabas mu suusakepp Albina jalga – pubeka suureks meelehärmiks saabub ilmselt sinikas. Kogu see laskumine koos kõigi kokkupõrgete ja muuga oli siiski piisavalt kurnav, et Albina teatas alla jõudes, et tema on nüüd invaliid ja selleks korraks on igasugune lumelauasõit läbi. Samas oli ilm jälle ilusaks läinud ja bulvarile viiv lift kohe käeulatuses, mistõttu otsustasin siiski veelkord oma lemmiknõlva ette võtta. Lõpuks suisa kaks korda. Sellega sai seekordne suusatamine tõesti otsa. Õhtul sööma minnes leidsime veel toreda pizzeria, kus ettekandja jällegi vene keele kohta küsis ja suisa paar venekeelset lauset oskas öelda. Ühest küljest tundub, nagu armastaksid prantslased hirmsasti venelasi, teisalt on asi ilmselt selles, et neid käib siin palju ja ju nad on suht head kliendid – kulutavad palju ega vingu eriti. Jõin kohe pool liitrit veini ära ja arve juurde toodi jälle oma maja genepid. Huvitav, kas suutsin endast ka joodiku mulje jätta, sest lahkudes küsis tütarlaps leti tagant, kas ma kindlast väikest pitsikest veel enne minekut ei soovi? Aga ausalt öeldes oli see esimene kord kogu kahe ja poole nädala jooksul, kui tundsin, et alks ka veidi pähe on hakanud ja pealegi viimane õhtu. Kiitsime mõlemad koha heaks ja otsustasime järgmine kord sagedamini seal süüa. Hind oli ka kohalikku koloriiti arvestades üsna inimsõbralik, suisa nii inimsõbralik, et pidasin siin viibimise jooksul esmakordselt vajalikuks ka veidi tippi jätta. Homme hüvasti mäed ja tere Brüssel!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s