Ma olen nüüd ligi nädal aega peas keerutanud, kas teha see postitus või mitte. ATH-oma siis. Ei oleks ma iial arvanud, et mina, harv blogija ja ainult veidi tihedam kommenteerija, kel enamiku asjade osas isiklik arvamus puudub, nii tiheda tule alla võin blogimaailmas sattuda, aga nii ta läks. Aga ma lõpuks otsustasin, et ei tee, sest milleks … kõik on kõik asjad juba sadu kordi ära öelnud ja midagi uut mul lisada ei ole. Tegelikult mõlkus postitus mul meeles sellest ajast, kui Vikerkaarest Marta Pulga artiklit lugesin. Ja selle peale ka ATH leheküljele läksin ja sealseid lugusid lugesin. Aga ok, las ta jääb, ma olen selle artikli kohta ka juba mitu korda igasuguseid asju öelnud.
Tahtsin öelda hoopis seda, et ilmselt ma võtan iseennast ja elu veidi vähem tõsiselt, kui enamik blogisõpru. Vana ka juba, been there, done that, mis seda omaenese harilikku elu ja olu ikka nii lõputult analüüsida, uurida ja puurida. Ja sellest lähtuvalt (ilmselt), ma pilan kõike ja kõiki, aga eelkõige iseennast. Mulle meeldib sõnu teadlikult valesti kasutada ja väänata (lingvist ikkagi). Ja sealt ka hulk arusaamatusi. Näiteks “õnnetu neurotavaline”, mis (teenimatult?teenitult?) palju vastukaja pälvis – ilmselt oleks pidanud vähemalt õnnetu, aga võib-olla ka terve sõnapaari jutumärkidesse panema, sest eelkõige pilasin ma jälle ennast, kui “õnnetut neurotavalist”, kes kuidagi kõigi eriliste hulgas toime peab tulema ja tavaline oli ka juba meelega öeldud, õigem oleks vist “neurotüüpiline”. Ei ole ma õnnetu ega pea end ka suutmatuks. Ma tean, et ma pole mingi hall hiir, mul on täitsa mõnus ja rahuldustpakkuv elu. Nii et jah, see läks jälle puhta metsa. Irooniline iseenesest, kuna mulle makstakse selle eest palka, et väljendaksin end emakeeles suuliselt niimoodi, et inimesed aru saavad. Hakka nüüd kümme aastat enne pensioni ametit vahetama. Ma ei oska ka ju eriti midagi. Samas ei pea ma tavaline olemist mingiks puuduseks ja kui kuulutataks välja konkurss Täiesti Tavalise Inimese tiitilile, siis võiksin kandideerida küll. Sõltub muidugi, mis autasusid pakutakse.
Teine asi on see, et ma olen nii läbi ja lõhki pealiskaudne inimene, kellele meeldib ka väikejuttu ajada, et kui ma ütlen, “mulle ei meeldi reisida, sest lennuk on nõme kitsas lendav buss ja millal see teleportatsioon ometi leiutatakse”, siis ma mõtlen täpselt kolme asja a) mulle ei meeldi reisida; b) lennuk on nõme kitsas lendav buss ja c) kuulge, teadlased, tehke ometi midagi mõistlikku, leiutage uue gripivaktsiini asemel ometi teleportatsiooon. Poleks RailBalticut vaja ega midagi. Ja see ongi kõik. Mul ei peitu ridade vahel metateksti, mis mingil äraütlemata sofistikeeritud viisil annab teada, et ma arvan, et ATH-d ei ole olemas, et see on väljamõeldud diagnoos issand ise teab mille vabandamiseks (disclaimer: ma usun, et ATH on olemas ja pärisprobleem).
Kuna kassivideod teevad alati tuju heaks, siis hoops teise ooperisse. Käisin täna kassiga arsti juures. Ja see tegi tuju nii heaks. Sest kass, vanaproua, oli veel 70 grammi juurde võtnud. Arvate, et mis see ka on? Aga kui sa kaalud kaks kilo, siis on seda päris palju, liiatigi kui eelmisel visiisdil oli lisandunud suisa 150 grammi, ehk siis medikamendi manustamise algusest kokku 220 grammi ehk üle 10% kehakaalust. Juba mõni aeg tagasi märkasin, et kass on hirmus kõhnaks jäänud ja karv on kuidagi pulstis ja paitamisel rasvane. Siis juhtusin lugema kuskilt, et vanadel kassidel on kilpnäärmeprobleem üsna levinud, sümptomid olid üsna samad; diagnoosisin selle ära, aga igaks juhuks läksin siiski veterinaari juurde. Et kinnitust ja ravi saada. Sain mõlemaid. Lisaks lõigati ära mõned suuremad pusad. Nüüd on ravimit manustatud umbes 2,5 kuud ja tulemused on suurepärased. Kasukas on ilus pehme ja kaal muudkui kasvab. Ma ei ole see, kes sotsiaalmeedias oma kasside nimel sõna võtaks ja nende”emmeks” ma end ka ei tituleeri, aga sellele vaatamata on nad oluline osa mu elust, kui ükski kodus olen ja ergonoomilises diivan-kodukontoris midagi teen, seavad nad end üks ühele, teine teisele poole mind sisse ja seal me siis rahulikus pereidüllis omas mullis mõnuleme. Praegu üks lebab mu jalgadel ja ma ei saa poodi minna ega midagi asjalikku teha, sest kass. Ilmselt tuleb vaadata veel üks osa sarja.
See kass on arem ja vaiksem, mistõttu saab arsti juures alati kiita, kui tark ja tubli ta on. Tegelt ta lihtsalt hoiab hirmust hinge kinni. Ka kotis on vait kui sukk, lemmikloomatakso ei saa arugi, miks olen lemmiklooma oma tellinud. Ta karjub juba kodus ära. Tavaliselt panen ta veidi aega enne väljumist kotti (meil on selline aknaga seljakott, kus ta siis saab rahulikult mu seljast turvatunnet ammutada ja samal ajal välja vaadata), et viimasel minutil poleks mingit otsimist ja tagaajamist. Ja kuni kott esikupõrandal seisab, karjub kass “bloody murder“, aga niipea, kui välisuksest väljume, paneb suu kinni, ajab silmad õudusest pärani ja vaikib kuni taas koduuksest sees oleme. Ilmselt mängib surnut. Täna kliiniku ooteruumis mõtlesin küll, et tea, kui palju ja milliseid lõhnu ta tunneb, mida ta mõtleb, kui ühest toast koera kilavat kisa ja teisest kassi rahulolematut kräunu kostab ja kas see koht talle ka tuttv juba tundub.
sitsidsatsidpatsid 