Botoks elunormiks ehk iluprotseduuridest

Mu kerjuselugu peab ikka veel ootama, sest vaja kirjutada iluprotseduuridest, sest mõnikord peab. Kirjutama iluprotseduuridest. Sest vanus ja sugu kohustavad. Kõigepealt ma tahtsin üldse kirjutada ainult sellest (disclaimer: ma EI OLE iluprotseduuride vastu, pigem POOLT ja ise ka teen), et mis ilge kamm see viimasel ajal on või on asi minus, et olen päästmatult vana või lihtsalt ei saa enam asjadest aru. Või on mu maitse nii issandama moest läinud. Esmalt siis botoksist ja selle elunormiks kujunemisest (ennatlikult olgu öeldud, et ma tean küll, et botoks pole mitte ainus asi, mida süstida, olen endalegi igasugu asju süstinud, aga kasutame seda siin üldnimetajana).

Viimasel ajal näen igal pool ja tihtipeale inimesi(naisi), kes ei ole istunud mitte heroiini vaid botoksi süstla otsa. Huvitav, kas nad ei vaata enam peeglisse või on neil siis kuidagi väljakujunenud arusaam sellest, kuidas peab ja mis on ainumõeldav ilunorm. Kissitõmbunud silmad (ma ei tea millest, kas liiga paljust süstitud ainet põskedes ja silmade ümber), ebaloomulikult jõuliselt esiletungivad põsesarnad ja huuled, mis ilmuvad nähtavale mitu sentimeetrit enne kui kandja ise. Samas on naha tekstuur, ütleme – vanavõitu. Üks selline proua sattub tihtipeale koos minuga masina külge ahedatuse trennis käima. Paari nägin lennujaamas ja siis tegin korraks (aga ainult korraks, tõesti, kauem ei kannatanud) lahti podcasti kus rääkis Eesti ilusüstide kuninganna ja kõige parem tegija (ei hakka igaks juhuks nime nimetama), kelle kabinetis olen korra ka isiklikult käinud (aga ei teinud midagi, sest maailmavaatelised erinevused sundisid teist otsima) ja teda elusuuruses näinud. Tol korral oli üsna ok, ma sain muidugi aru, et ta on tehtud, aga kÕik oli veel suhteliselt esteetilistes piirides. Selles podcastis enam mitte. Kissis silmad, põrandaharja paksused ripsmed. Lack of subtlety. Suurem jagu ülepingutanud persoone näevad välja nagu kergem variant programmist “Cosmetic surgery gone bad” või midagi sarnast. Nägin kunagi siukest, 20 + aastat tagasi.

Nojah, aga olgu sellega nagu on, igal inimesel on õigus välja näha nagu ta parasjagu soovib ja paremaks peab ja minul õigus oma isiklikus blogis sel teemal lamiseda.

Ja nagu öeldud, ma olen iluprotseduuride veendunud austaja. Ma ei meigi end liiga palju selles mõttes, et igasugu praimereid ja kreeme pealis ja alus jnejne ma isegi ei tunne eriti ega kasuta ka, aga ripsmetušš ja huuleläige on hädavajalikud ja ilma nendeta ma majast ei välju. Lisaks olen maniakaalne kreemikasutaja ja kreemid tulevad sealt kallimast otsas (sest veidi luksust on inimesele vaja). La Prairie on mu absoluutne lemmik, aga olen sedalaadi laristamsiega veidi tagasi tõmmanud. Ja siis kõik need protseduurid, mida tehaks näole (ja kerele) aparaadiga ja aparaadita on mulle väga südamelähedased. Aga ma ei tahtnudki niiväga protseduuridest rääkida, (aga kui soovite, ma räägin edaspidi) kuivõrd ilukliinikute erinevusest. Ja mitte hinnaerinevusest, sest hinnaskaala on üsna sarnane.

Alguses käisn kogu aeg Irina juures. Irina on tubli vene naine, kes oli iseendale teinud huuled ja kulmud ja põsed ja ma ei tea mis veel. Rinnad ilmselt ka. Siuke vast veidi alla 40. Tegi oma protseduure väga hoolega ja Treatwellis olid kõrged hinded (selle peale sinna läksingi ja asukoht polnud paha). Tegi mulle microneedlingut ja mida ma iganes soovisin. Paar korda lasin ka kulmud teha, esialgu küll kahtlesin, vaadates, kui silmatorkavad kõik asjad tema näos olid, aga kui ikka olin sada korda korrutanud, et pigem tagasihoidlik kui tugev, siis julgesin siiski oma kulmud tema kätte usaldada. Sai hakkama. Kunagi käisin seal ka pediküüris ja pediküüritool koos mõnusa jalamullivanniga oli suisa imeline, aga ülejäänud osa jättis soovida. Soovitasin teda kolleegidelegi. AGA, miks ma siis ilmselt enam Irina juurde ei lähe? a) seal mängis liiga vali suvaline diskomuusika. Ükskord isegi palusin vaiskemaks panna (mis on minu puhul harvaesinev, sest ma olen ikkagi eestlane ja võõrastega ei räägi, mitte rohkem, kui hädapärast vajalik). Pandi kohe ja Irina kiituseks peab ütlema, et kui ma nüüd üle väga pika aja taas salongi saabusin, röögatas (sõna otseses mõttes) ta kohe teise ruumi “Muzõku zakroite”. b) viimane kord kui läksin, oli mu nahk kas liiga kuiv või mida iganes sellega toimus, talveaeg ka, igal juhul oli ühel põsel mingi eriti kuiv laik. Olin teda omameelest juba igasuguse asjadega poputanud, aga ei tahtnud ta kuskile kaduda. Rääkisin siis Irinale, et “vaadake, ma bukkisin küll selle protseduuri, aga vaadake seda laiku siin ja tehke põhimõtteliselt midagi, mis laigule head teeks.” Irina noogutas, aga oli näha, et ega ta ei kuula. Sest bukkisid selle, saad selle või nii mulle tundus. Etteruttavalt olgu öeldud, et protseduur ei teinud eriti head liigkuivale kohale, aga paar päeva hiljem tabas mind päästev mõte vanast heast Elisabeth Ardeni 8-hour creamist ja see mu näo korda tegigi. Lisaks, kui käisin Pärnus Medimici ilukliinikus (muuseas, soovitan kõikidele pärnakatele), siis ütles sealne meditsiiniharidusega tütarlaps, et mul on kerge kuperoosa (mida ma tean küll) ja sel puhul pole microneedling soovitatav. Kas Irina lausus selle kohta sõnagi? – Ei. Kas ta küsis, on mul kuperoosat (sest see on tõseti peaaegu nähtamatu) – jällegi ei. Aga ok, see selleks, ma oleksin võib-olla veel Irina juures edasi käinud, aga tolsamal viimasel korral tahtsin ka keemiliselt ripsmeid värvida, eriti alumisi. Mida olin selgelt väljendanud. Seda Irina ise ei teinud. Saatis umbkeelse vaevu täisealise või hilisteismelise tüdruku, kes ilmselt ei saanud arugi, mida teha (kusjuures ma olen öelnud, et räägin vene keelt, aga nad ise ei taha). Sahkerdas midagi mu ripsmete kallal ja läks siis lihtsalt ruumist välja. Kui olin veel tubli kümme minutit lebanud, sain aru, et olen vist valmis. Ajasin end üles, vaatasin peeglisse – ja mu alumiste ripsmete küljes polnud värvipoegagi. Ülemiste vahel oli paar musta laiku. Aga kuna ma olin esimese pika protseduuriga kokku juba tubli poolteist tundi lamanud, olin lihtsalt tüdinenud ja ei viitsinud värvimata ripsmete pärast tüli tõsta. Administraatorilaua ääres istus mitu käratsevat teismelist (või äsja teismeeast välja saanud suhteliselt umbkeelset noort). Mu ripsmed värvimata jätnud tüdruk lõi summa kokku (nad võtavad ainult sularaha) – ja voilà – sada eurtsi rohkem, kui protseduuride hinna järgi võinuks arvata. Seda ma siiski nimetamata ei jätnud – ja hilisteismelisel jätkus jultumust mulle arrogantsel ilmel otsa vaadata. Kutsuti Irina, kes olukorra lahendas – loomulikult oli minul õigus. Aga sellele vaatamata ma Irina juurde enam ei lähe.

Täna aga käisin uues salongis, järjekordsel protseduuril, sedapuhku miskisugune peeling, aparaatidega ja ilma, koos kõige selle juurde kuuluvaga, naha tekstuuri parandamiseks, kollageenitootmise elavdamiseks, paremaks jumeks jne. Salongis mängis vaikne muusika. Proual paluti end installeerida ja pakuti kohvi või maitsevett. Peagi saabus tütarlaps, kes uuris mu nahka, selgitas, mis protseduuri olen bukkinud ja millega koos tuleks seda teha. Siis tehti protseduur. Kaasa sain kreemi, mida järgnevatel päevadel kasutada ja plaani edaspidisteks protseduurideks, kui peaksin tahtma. Tütarlaps saatis mind lahkudes ukseni ja soovis head pärastlõunat. Nagu öeldud, hinnavahe on minusküülne, käitumise vahe aga majusküülne. Muidugi ma kavatsen seda edasist kava järgida.

Ma ei tea, kas see oli nüüd seetõttu, et uus salong olla väidetavalt linnaosas, kus on vana raha ja jõukamad inimesed (aga Irina oli keset ülemakstud eurofunkide kvartalit), seal on ägedamad poed ka ja kaltsukast võtsin kaasa kaks triibulist T-särki ja ühed pidžaamapüksid. Kaltsukad ja vanamööbli poed on seal jah ägedamad, kui mujal. Võib-olla tõesti on inimestel rohkem ja ilusamaid asju ära anda. Ja nagu meespool ütles, kui oma linnajagu kiitsin (mis pole fancy aga on ilusaid vanu hooneid täis ja see on mulle oluline):”But Uccle always wins when it comes to chic!” Mu hambaarast on ka seal. Aga olgu pealegi.

tegelikult ma tahtsin veel rääkida sellest, millal inimestel (minumeelest) tuleb peale see tunne, et nüüd peab hakkama end vuntsima ja järele aitama. Mõnel ei tule kunagi ja see on igati ok, aga üldiselt. Vaadates ennast (kes ma olen küpsetes viiekümnendates vanem mutt) ja paljusid sõbrannasid, kes on nooremad ja on nüüdseks jõudnud neljakümnendate keskpaika, siis tundub mulle, et nii nagu mulle endale mõned aastad pärast neljakümnendat sünnipäeva hakkas tunduma, et issand jumal, NÜÜD, NÜÜD on vaja kähku midgai teha, sest muidu, vanadus saab mu kätte (varem või hiljem saab ikka, pole veel keegi pääsenud) ja siis peab peale hakkama. Ok, fair enough! Kui vaja, siis vaja. Samas, kui ma praegu vaatan inimesi, kel on mõni aasta neljakümnendast sünnipäevast möödas, siis tundub mulle, et neil on näos veel kõik nii sile ja hästi, et mis seal ikka teha. Hea küll, on inimesi, kellel laud geneetiliselt varakult vajuvad – siis muidugi lõikus. Ongi täista piinlik, mul enamikul noorematel sõbrannadel silmad lõigatud, aga mina puhta lõikamata. Aga suvel teen ära. Kanavarbad pole mind näiteks iial seganud, enamasti on need suisa armsad. Allavajunud suunurgad ja buldogipõsed on muidugi teine asi, aga see kimbutab neljakümnendates veel harva. Aga ennekõike alustame nahast ja selle tekstuurist. Kui sa oma nahka üldse ei pushi, siis pole mõtete huuli süstida või kortse kokku krookida – vana oled ikka. Ja eesmägiks ei peaks ju olema viiekümneaastasest kahekümnene teha, vaid esteetilise tulemuse nimel siit-seal natuke, vaevumärgatavalt järele aidata. Või noh, minu eesmärgiks. Et aru ei saa, aga kuidagi värskem näeb välja. Igaüks valib ise. Kuigi, pean möönma, et kui mu imekaunis neljakümne kuue aastane sõbranna tõi kuuldavale sõnapaari “näo ringlõikus”, siis tahtsin küll tagajalgadele tõustes röögatada. Noa näkku löömine on siiski liiga ekstreemne, sest kui midagi peaks pekki minema, siis tuleb selle näoga ju kogu ülejäänud elu elada.

15 thoughts on “Botoks elunormiks ehk iluprotseduuridest

  1. Ma pole veel 40, aga asju on juba tehtud. Ma ei taha käia ringi otsmikuga, mis on horisontaalseid jooni täis. Ja kui selle vastu on rohtu, siis ma ju võin seda rohtu kasutada. Keegi otseselt midagi aru ei saa. Kes teab, see teab. Kes ei tea, see ei kahtlusta. Õnneks Botox näkku kirjutatud pole.

    Täitesüstidega on jah teine lugu. Mulle tundub, et ilusat tulemust tegelikult kuidagi ei saa, kui sul juba algselt pole enda nägu “selline”. Sellise all ma pean silmas selline nagu sa tahad, et oleks. Kui sul pole esile tungivaid põsesarnu üldse ja nägu on pannkook, siis ei anna täitesüst ilusat resultaati. Ta aitab ikka ainult sellist, kellel endal juba natuke on esile tungivad põsesarnad. Ja huultega sama. Kui huuled ikka väga peenikesed, siis süst annab mingi väikse tulemuse, aga enamasti ei ole see tulemus hea. Aga kui väikse süsti teeb keegi, kellel endal juba on päris ilusad huuled, siis palun väga – võib olla suurepärane tulemus. Nii et imedesse mina ei usu.

    Kanavarvastega on selline lugu, et mõnele sobivad nad väga hästi ja eriti juhul, kui näonahk on hästi niisutatud. Siis silmanurka tekkiv korts ei mõju vanainimeselikult. Aga kui on selline “kuiv” kortsu kiskuv mulje, siis ei ole ilus mitte kuidagi. Mul on just see kuiv ja ma nüüd täiega nuputan, mida teha. Kavatsen selle jutu üles võtta oma järgmisel ilukliiniku visiidil 😀 Olen siin mõelnud, et äkki biorevitalisatsiooni teha. Tundub selline üleni näo niisutamine, äkki teeb midagi nende silmanurga kortsudega…

    Nii et ma ka igati poolt. Aga ülepingutamise poolt ei ole. Ja magicusse liiga palju ei usu ka.

    Ilusalongiga oli üks päev julm kogemus 😀 Mul on kõrvalmajas salong ja mõtlesin minna kulme kitkuma-värvima. Seal tehakse ka sellist protseduuri nagu on kulmude lamineerimine (minu meelest kohutav jõledus). Ja lappasin salongi fotosid FB-s, kui lõi ette üks selline pilt, et ma pidin tooli pealt maha ehmatama ennast. Suured lamineeritud kulmud ja veel suuremad pardimokad, no mingi 6-7 ml täidet kindlasti süstitud. Mõtlesin, et noh jah, klient on klient, et kui tahab selline välja näha, mis seal ikka. Ja panin ikkagi kulmuaja salongi. Kui ma siis kohale läksin, arva ära, kes mulle teenust osutama hakkas 😀 Õnneks ta midagi väga põhjalikult p-sse ei keeranud, aga tagasi ma ikkagi iial ei lähe.

    Liked by 1 person

  2. Lamineeritud kulmudega tegelane :-). Kuigi ma pean nüüd lamineeritud kulme guugeldama, sest ma tegelt ei tea, mis need on. Ma kusjuures puusalt pakuks, et biorevitalisatsioon peaks sobima küll nooremale kuivale nahale. Selles mõttes, et tulemust andma. Minusugune vana peab juba kollageeni juurde tootma.

    Like

  3. Nii hea postitus! Kohe lugesin mõnuga ja noogutasin agaralt kaasa. Ma olen ka alati nõus hea teeninduse eest peale maksma. Ja ma hindan väga seda, kui mulle selgitatakse, mida minuga tehakse. Mitte, et ma alati sellest aru saaks, aga mulle meeldib, et arvatakse, et saan. Ja 40 oli mulle ka see, kus ma olen täiesti hulluks läinud enda iluprotseduuridega. Õnneks mul pole raha, aga kõike mida mu eelarve võimaldab ma teen, ülejäänu on wish list’is. Ja minu jaoks on suurim kompliment pärast igasuguseid torkimisi see, et “ma ei näe mingit vahet”, selles point ongi, et sina ei näeks ja et üldmulje oleks see, et ma pole ennast üle lasknud teha, just need sinu poolt kirjeldatud mokad ja kissis silmad jne. Mikroneedling’ut olen ka mõelnud, aga praegu ajan asja kodus igapäevase koorimisega ära, oluline on nahka ärritada, et see kollageeni toodaks. Ja ma ei tea, aga mulle tundub, et toimib, sest mu viimasest fillerist on pea 2 aastat möödas ja minu meelest ei karju üldse uue doosi järele, ehk siis täna mu nahk toodab ise kollageeni rohkem kui paar aastat tagasi, mingit muud selgitust pole.
    Ja paluks veel selliseid postitusi. Või igasuguseid postitusi, sa kirjutad nii mõnusalt! 😊

    Liked by 1 person

  4. Nii põnev postitus, mida ma lugesin nagu ulmekirjandust, sest räägib asjadest, millest ma mitte midagi ei tea. Ma pole mitte ühtegi korda elus kosmeetiku juures käinud (ega ka mitte maniküüris ega pediküüris, hea kui ma suure surmaga saan kord aastas juuksuris käidud) ja ma olen juba 40+ 😀

    Ja mul pole mitte kordagi elus tulnud ka mõtet, et mingeid iluprotseduure teha. See on ikka täitsa ulmevaldkond mu jaoks tõesti. Aga võibolla mul kunagi tuleb selline mõte, näiteks kui ma juba 50+ saan? Mine tea. Põnev!

    Liked by 1 person

      1. Ma olen mõne kuu pärast juba 45+ ja täpselt samasugune nagu Klari, hea, kui kord-kaks aastas end nii palju kokku suudan võtta, et õõvastav juuksuriskäik ära teha :D.

        Liked by 1 person

      1. Ei, meikimine mulle väga meeldib, ma teen seda igapäevaselt ja tegin ammu enne tantsimisega alustamist. Meik on minu jaoks hoopis teises kategoorias, kui iluprotseduurid, see on ju lihtsalt maaling, mille saad kohe maha pesta, kui tahad, see ei jäta mingit jälge kuhugi.

        Liked by 1 person

      2. mul oli vähemalt esimestel kordadel peeglist vaadates “appi õudne, võõras inimene”, omamoodi uncanny valley, sest oleks nagu ise ja ei ole ka, ja siis kraapisin maha, kuni jälle enam õudne ei olnud ja selleks hetkeks oli meigist järele jäänud nii vähe, et keegi teine poleks ka aru saanud.

        Like

      3. Alternatiivmuusika maailmas üles kasvanuna ja varastes kahekümnendates ilge gootik olnuna polnud lavameik mu jaoks midagi uudise künnist ületavat 😀

        Like

  5. Vot see oli hea postitus ja huvitav lugemine. Neist protseduuridest ma suurt midagi ei tea kuna kortse ja kanavarbaid pole täheldanud (kuigi kohe40) aga eks arvamus on ikka. Kõiki asju saab teha mõistlikut ja mõistuseta. Päris piinlik on vaadata kui varastes 20-ndates piiga on lasnud enda huuled frankfurteriteks süstida, ripsmete külge lehvikud kleepida ja kulmude kohale miskid hirmsad kaared tikkida. Ise lasen kulme ja ripsmeid värvida aga oma loomulikku tooni. Bondi häda on heledad karvad ja päris ripsmetu/kulmutu ei taha olla. Süstide ja oppide vastane kindlasti pole, eriti kuna nt rasked silmalaud ei ole ju ainult eseetiline probleem vaid mõjutabki elukvaliteeti. Ja miks mitte sügavad vaod madalamateks täita. Ja massaazid ja erinevad kehaprotseduurid, miks mitte.
    Ilmselt tegelt käiks igasugu protseduuridel rohemgi aga päris mitmed (geellakk, ripsmepikendused jne) asjad on suht kindla intervalliga tehtavad. Ja mulle ei sobi see, et kui konkreetsel nädalal pole mahti/võimalust protseduurile minna siis ei ole vaatepilt kohe üldse mitte esteetiline.

    Liked by 1 person

  6. Nii tore postitus jah!

    Et kuidas mina? No ühest küljest, st. praktikas, kaldun kuhugi sinna Klari/Notsu kanti.
    Kuid teoorias olen väga tugev! Mul nimelt käib Vogue, ja seal on pea igas numbris vähemalt üks mingi täiesti ulmelise uue iluprotseduuri kirjeldus (loe: promo). Loen alati huviga, tõesti nagu ulmejutud. Ja mis me siin näost räägime, täiesti omaette haru on näiteks PÕLVEDE ilurotseduurid. Millest saan väga hästi aru, sest paljudel naistel annab justnimelt põlvede väljanägemine vanusest/vananemisest märku. Kaasa arvatud minul. Aga muidugi pole mul sääraseid üübersummasid kusagilt võtta, et põlvi tuunida, ja ega siin keset põlde ja farme sääraseid teenuseid keegi ei paku kah.
    Tõsi, fillerite jne reklaame on mul teinekord postkastis, ja kohalike tegijate koordinaadid ka, aga ma ei tunne, et see oleks minu teetassike. Ülalaugude lõikuse pean ühel heal päeval ilmselt siiski ette võtma, loodan apelleerida mitte kosmeetilisele, vaid meditsiinilisele näidustusele, siis ehk maksab kindlustus kinni.

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s