Suusapost

Pean ikkagi alustama seda suusapostitust nüüd tagasiteel rongis, sest esiteks (ja eelkõige sellepärast), et alguse sai mu blogi just sellest samast suusakuurortist kaheksa aastat tagasi. Sest kõik tahtsid teada, et kuidas sul nüüd seal siis läheb ja mis sa seal õige teed ja seetõttu ei hakanud saatma inimestele lõputult ühesuguseid meile. Seda kõike saab blogi algusest ka lugeda ja kui siin on neid, kes kaheksa aastat tagasi mind ei lugenud (enamik ilmselt ja miks peaks), siis kõige esimesed postitused ongi selle kohta.

Natuke on seal ka sellest, miks ma otsustasin sinna minna ja kui katkine ja õnnetu ma tegelikult olin ja oma eksi tagasi tahtsin, which was not meant to be. Millest said aru kõik, peale minu ja mina ka, tegelikult, väga sügaval südamepõhjas, AGA ma siis seda endale veel ei tunnistanud. Aga mis nüüd sellest enam, see on kõik aegade hämarusse vajunud ja ma olen nüüd ise hoopis teine inimene ja veedan suusapuhkuse ka hoopis teise inimesega, kes ilmselt nüüd võib küll juba (elu)kaaslase nime kanda. Ma olen selles vallas nimelt väga ettevaatlik ega hakka kahepäevase tutvuse järel kisendama, et mul on nüüd uus mees ja uskumatu armuvärk ja blaa-di-blaa ja mida kõike …

Aga igal juhul läksime suusapuhkusele. Meribeli, Prantsusmaal. Kõige geniaalsem on asja juures see, et rongiga. Otse Brüsselist läheb SnowThalys, mis viib kohe mäe alla ja sealt siis kohalik buss üles mäkke. Rong, ma räägin teile, rong, on tulevikutransport. (Peabki uurima, kuhu SunThalys suvel viib). Kui ma oleksin Eesti poliitik (mida ma kõigi Eesti autosõprade õnneks ei ole ega kunagi olema ei saa), siis a) ma oleksin märatsev RailBalticu pooldaja ja b) minu programm näeks ette kogu Eesti raudteega katmist (kellele neid neljarealisi maanteid vaja on, kui on korralik raudtee). Kunagi oli isegi Saaremaal ja Hiiumaal raudtee ja kui mu isa laps oli, olid raudteejaamad Hallistes ja Mõisakülas ja igasugu nurgatagustes. Nüüd aga kaotati ära isegi Pärnu-Tallinna liin, mis niigi viimasel ajal enne lõplikku kadu käis ju kuidagi ümberistumisega, mis on iseenesest juba nõme küll, 135 km lõik. Ja rongi viimane reis oli nagu matus. Küünlad põlesid ja mängis sünge muusika. On seda siis vaja?

Aga olgu, suusatamine. SnowThalys läheb otse Brüsselist ja viib kohe mäe jalamile, nagu öeldud. Kuus tundi ja kohal. Rongis on korralik internetiühendus ja piisav jalaruum. Ei mingit auto rentimist (mul ei ole autot), tundide pikkust närvilist kügelemist erinevatel kiirteedel ja siis arvutimängutaolistel mäkke viivatel serpentiinidel. Keegi peab kogu aeg olema alive and kicking. Rongis algab puhkus sellest hetkest, kui sinna maha istud. Vedeled mõnusasi pehmetel istmetel, käid restoranvagunis veini järel (või palud tuua) või rüüpad kaasavõetud šampanjat (nagu meie tegime). Puhas paradiis. Kellele neid autosid vaja on? Lisaks kõigele keskkond rõõmustab. Ei autodele ja rongid elunormiks!

Aga suusatamine ise. Kuna ma vahepeal kaheksa aastat suusatanud ei olnud, korra Saksamaal Winterbergis neli aastat tagasi, aga see pole ikkagi see, pole seal kõrgust ega mitmekesisust, siis olid tehnika ja enesekindlus suht kehvakesed. Mäest alla sain (igale poole ei roninud), aga hirm oli vahepeal nahas ja tehnika on täitsa kadunud. Vaatasin eneseharimiseks suusakoolituse videoid YouTube’ist ja tegin kõiki neid vigu, mida seal nimetati. Proovisin neid siis omast tarkusest mitte teha, aga tegelikult oleks ikka vaja võtta jälle instruktor. Järgmine aastata võtan. Sest nüüd sain maigu suhu ja Meribel meeldis mulle mitmel põhjusel väga ja seega saab sellest nüüd mitmeks aastaks mu suusakoht.

Ma nüüd räägin sellest natuke. Meribeli kuurortile pani alguse šoti kolonel Peter Lindsay 1930-ndatel, kui sooviti kaugeneda Austriast, kuna see oli Hitleriga liiga lähedastes sõbrasuhetes. 1938. aastal loodi ettevõte, et osta maad, kuhu siis hakata suusatamiseks vajalikku butafooriat rajama. Nimi Meribel tulenevat ladinakeelsetest sõnadest „mirare“ ja „bel“. Mis tähendavad siis vastavalt „vaatama“ ja „kaunis“. Esimene lift ehitati ka aastal 1938 ja koosnes kolmekümne ühest kelgust, mida köis üles mäkke vedas. Kogu see info pärineb internetist ja ma ei hakka siin internetti ümber kirjutama, ainult veel seda, et üllatavalt ehitati esimene neljakohaline lift alles 1983. aastal. Ja veel seda, et 1939. aastal kogu tegevus peatus, obvioossetel põhjustel ja jätkus alles 1945. Vaatan siin ringi ja raske on uskuda, kuidas nad ligi sada aastat tagasi kõike seda tegid – kõik need ehitised ja kogu taristu mägede ja kuristike vahele. Praegugi on raske ette kujutada, kuidas kõiki neid lõputuid tõstukeid ja igat sorti lifte, mis sind tegelikult kilomeetreid üle mägede veavad, ikkagi ehitatakse. Pole siis ime, et siin üleval nii kallis on. Ja nagu ikka, tahaksin ma ajas sada aastat tagasi minna ja vaadata, kuidas neil tollal siin oli.

Kui üldse midagi on Meribelile ette heita, siis möirgavate brittide rohkust. Ma ei teagi nüüd, on see puhkuse asi või lihtsalt rahvuslik eripära. Aga miks te peate nii palju karjuma? Eriti avalikus kohas. Ja bussis. Kuigi tuleb möönda, et vahelduseks on tore kuulda päris inglise keelt, mitte euro oma, mida kõikide liikmesriikide erinevate aktsentidega muidu kogu aeg kuulda saab (sest inglise keel on ju nii lihtne, räägime parem seda). Ahjaa, see lühike ajalugu saigi kirja seepärast, et ükspäev hakkasime restos juttu ajama Johni ja Pauliga Inglismaalt (toredad tüübid olid, anti-brexit ja tundsid piinlikkust brexiti pärast), kes ütlesid, et Meribel on brittide rajatud, siis tuli ju ometi järele kontrollida. Selgus, et õigust rääkisid, tähendab šotlastel oleks selle kohta ilmselt nii mõndagi öelda, mul on endal ka šoti sõbranna, aga las see jääb. Igal juhul Peter Lindberg, kolonel ja šotlane. Suurriik on suurriik, samuti nende keeleoskus (olematu), samas ütles Paul, et temal on siin nüüd korter ja tema plaanib prantsuse keele ära õppida, et järgmisel aastal fluently rääkida. Iseenesest ju tore plaan, aga kui sa nimetet keelt kõneleva riigi presidendi nime hääldad Meikron, siis ma (kogu lugupidamise juures) ei ole päris kindel, et see juhtub. Pidin hetke mõtlemisaega võtma, kui ta küsis :“And what do you think about Meikron?“

Teiste brittidega kohtusime ka ükspäev, bussipeatuses. Kuna B (mu kaaslane) on väga anglo-ameerika poliitika huviline ja jälgib iga päev maniakaalselt nii UK-s kui USA-s toimuvat, siis kasutas ta iga võimalust brittidega vestlemiseks. Need teised olid selle teise maailmavaate esindajad. Mitte nii toredad, möirgasid ka valjusti.

Samas on võrdlus kaheksa aasta tagusega ikkagi oluliselt positiivse poole kaldu, sest siis olid kõik kohad jõukaid venkusid täis. Siukeseid karusnahkadesse pakituid, paljud ei suusatanud, lihtsalt seisid äraseletatud näoga, mitu kilo karusnahka seljas. Igal pool kõlas vene keel, restodes ja poodides olid venekeelsed menüüd ja infotahvlid. Aga enam mitte! Bisnessile muidugi hea, las nad olla ja kuni poliitiline olukord ei olnud selline, mis siis ikka. Aga praegu siiski pigem mitte. Kohalik tuttav ütles, et venkusid on vähe, need kes on, räägivad ainult inglise keeles ja kui keegi juhtub küsima, kas nad on venelased, siis nad ei valeta, aga katsuvad küsimusest mööda hiilida. Tubli! Ma ei ole see, kes ütleks, et iga viimne kui venelane on putinist ja hindan seda, et normaalne venelane hoiab hetkel madalat profiili, eriti kui ta pole puutja pooldaja ja teeb seda sõltumata sellest, on ta rikas või mitte. Arvestades venkude loomupärast lärmakust on see muidugi raske, seega veel suurem kummardus neile, kes suudavad. Täna olime enne rongile minekut restos, mida mäletan tõelise venkude paradiisina, seal nad tollal hängisid, menüüd olid kõik puha vene keeles jne. Enam nii ei ole. Vene keel on menüüst kadunud. Oli üks lauatäis, keda ma kahtlustasin jõuliselt veneluses, sest karusnahka kandev silmatorkavalt süstitud huultega proua, no kes siis veel 😊. Aga nii vaiksed olid, ei kuulnud, mis keelt räägitakse.

Veel suusatamisest endast. Jajah, võib ju öelda, et see on valge privilegeeritud sport. Mul on siin mitu vastuväidet. Esiteks pole sedalaadi suusatamine päriselt sport, pigem hobi ja ajaviide. Jah, teatav treenituse aste on vajalik ja mingi tehnika ka, aga midagi ülesmõistuse käivat see ei nõua. Ei ole vaja ju 120 km tunnikiirusega mäest alla kihutada. Ma isegi ei tahaks, isegi kui oskaks ja julgeks. Suusatamise mõnu (minu jaoks) on just nimelt aeglases kulgemises. Tõmbad elegantse kaare ühelt nõlvaäärelt teisele, (kuigi pean tunnistama, et sedapuhku mu kaared vaevalt liiga elegantsed olid) samal ajal loodust imetledes. Ei ole vaja kellegagi võistelda, lihtsalt olla ja nautida. Ja kui paar tundi on juba neid kaari tõmmatud, siis liugled samasuguse elegantsiga mäerestorani lõunapausile koos väikese veiniga. Ja sportliku sigaretiga. Pärast liugled veel mõne tunnikese mäel. Mõnus, ah? Ei pea kiirust arendama.

Mäerestoranidest. Siinkohal pean möönma, et mul oli rõõm vaadata, et midagi on siiski muutumatult samaks jäänud, hedonism ei ole surnud ja inimesed oskavad ikka jätkuvalt elu nautida, teha seda koos klaasikese veini ja maitsva roaga. Mulle muidugi need mägilaste tartiflette’id, fondüüd ja raclette’id maitsevad, sest mulle meeldib keev ja sulanud juust. Ainus põhjus veits piiri pidada on kehakaal (who cares about health). Ja õhtul on kõrtsid ja restod ja klubid inimesi täis ja kui sealt juba lärmi kostab, siis ilmselt on neil lõbus. Oeh, kivi langes südamelt. Ei olegi maailm muutunud täiskarsklaste hirmuvalitsuse all elavaks koduseinte vahele peitunud konspiratsiooniteoreetikute paradiisiks. Õnneks ei ole siin keegi pööranud tähelepanu ka sellele, et suitsetaja kui ühiskonnavaenulik element ja ilmne paaria tuleks linnaväljakul häbistavate hüüete saatel võlla tõmmata või kividega surnuks loopida. Väliterrassidel suitseta palju tahad. Täiuslik olukord mulle, kes ma pole pärissuitsetaja, vaid armastan seda mõnusat ajaviidet just siis, kui on loodud okasioon (hea seltskond, mugav koht ja maitsev veiniklaas).

Ükspäev sattusime isegi baari, mis rääkis suisa dekedentlikku keelt.  Meil ei olnud plaanis sinna minna, või vähemalt mitte VIP osasse. Seal tõepoolest ei öelnud ühtegi inimest, arvan, et tegemist oli jäänukiga jõukate venkude ajast, sest menüüs olid näiteks kalamari, 50g, 175 eurot jne. Esmalt pöörasime otsa ringi, kui baarmen ütles, et palun, olge lahked, aga kahekesi olete ainult, meie siin, vaadake, müüme veini/šampanjat ainult pudeli kaupa. Keerasime siis otsa ringi, sest ikkagi on alles lõuna ja suusatamine ja pudel veini kahe peale on ilmselgelt liig. Mõtlesime veel veidi ja otsustasime, et siiski mitte, sest seal on kõige parem vaade ja kõige pehmemad padjad (obvioosselt). Mõnus oli ja ühest pudelist roosast veinist sai kiirelt kaks, mis, ma tunnistan, ei olnud kõige parem mõte, kuna tuli veel ju alla suusatada (pealegi maksis vein värdjalikult palju, aga maitses samamoodi, nagu supermarketist kümneka eest ostetu, aga mitte halvasti), aga vana suusahunt (loe: käpardlik argpüks), valib lihtsa nõlva, kui on vaja kergelt švipsis olekus mäest alla liuelda. Nii et jah, on nagu rahvasport, aga nagu ei ole ka sport. Mõne jaoks muidugi on, aga suurem hulk inimesi tuleb pigem puhkama ja aega veetma. Miks muidu kõik suusakuurortid koolivaheaegadel maast laeni inimesi täis on. Ja restod õhtuti. Ja ápres-ski on au sees. Muuhulgas hilisteismelistele suunatud möirgava muusikaga arusaamatu suusajärgne üritus. Aga las ta olla, kust see teismelinegi muidu õpib. Ahjaa, tol esimesel korral käisin mitmeid kordi ühes pitsakohas, ma ei ütleks, et väga sageli, aga vast kokku 3 või 4. Vahel tütrega, vahel üksi. Ja kui nüüd sinna läksin, astus laua juurde ettekandja, kes ütles: „Aga ma tunnen teid!“ Ma olin keeletu (ise olin hetkeks väga pealiskaudselt mõelnud, kas ta mitte sama pole, kes kunagi), ikkagi kaheksa aastat. Ja siis veel lastest, prantsuse lastel, vaadake, on kombed (kohalik tuttav ütles ka, et siin vaadatakse su peale viltu, kui su lapsed halvasti käituvad). Lintšimisega riskides ütlen, et mulle see meeldib. Kolme-ja nelja-aastased lapsed sõid restoranis korralikult laua ääres, ei karjunud, lõuanud ega jooksnud kogu ülejäänud majatäit häirides ringi, ei jonninud ega vingunud, kui söödud, vaatasid oma kaasasolevaid raamatuid või tahvleid (samas ei tule keegi selle pealegi, et sealt peaks mingi heli kostma) ja põhimõtteliselt ei nõudnud kogu kohalviibijaskonna tähelepanu. Mõni sõi isegi juba korralikult noa ja kahvliga (ma seda nii noortelt ei nõua, aga 6-7 aastasel võiks selge olla küll). Ei hakka siin midagi ega kedagi nimeliselt välja tooma, aga olen liiga paljudes paikades ja liiga suures koguses kohanud täiesti ilma kommeteta lapsi, kelle märatsemist vanemad heldinult pealt vaatavad, et küll mul on leidlik, loominguline ja mida kõike veel lapsuke – ei ole tegelikult, kommeteta ja halvasti kasvatatud on. Millest ei maksaks välja lugeda, et ma lapsi vihkan – kaugeltki mitte, ma käisin isegi pandeemia ajal koolis tööl, aga ebaviisakaid ja kommeteta lapsi ma tõepoolest ei kannata. Enda omadele said kombed ja käitumine aegsasti selgeks õpetatud – ja oma saba kergitades pean nimetama, et kuulsin nende heade kommete eest sageli komplimente (kusjuures ma peaaegu alati siiralt imestasin, et kas see pole siis normaalne). Ma saan aru, kui beebi nutab, tal on mingi häda ja vanem siis tegelegu ja hea küll, võib-olla läheb veidi aega, kuniks sobiv lahendus leitakse, aga ok, ta on beebi. Eile rongis ka üks oli, üsna lohutamatult nuttis pikka aega. Panin kõrvaklapid pähe. Kui väljudes nägin, kui nunnu ta oli ja isa süles rahunenult lebades suurte silmadega ringi uudistas, leebusin ja heldisin ja häbenesin isegi veidi omaette oma varasemat seesmist ärritust. Aga laps, kes jutust aru saab, võiks juba kombeid omada.

Pehmed padjad.

Kokkuvõtteks, jah, sain maigu jälle suhu ja vähemalt mõneks järgmiseks aastaks saab Meribellist mu suusakoht. Praegu olen küll entusiasmi täis ja mõtlen, et peaks end veidi treenima, sest jõudu ja vastupidavust ikka pole mitte üks raas ja jalad on veits sültjad. Esmalt tuleb välja mõelda, kuidas, sest jõusaal mulle ei meeldi. Ja joosta ei saa, sest Brüssel on mägine linn. Aga küll ma midagi välja mõtlen. Ja järgmisel aastal võtan instruktoriga mõne meenutava tunni.

Ja siis tahaksin veel nimetada, et maailmamuutvale tehisintellektile oleks mul järjekordne ülesanne (teleportatsioon on nagunii leiutamata): selle asemel, et nahast välja ronida ja väidetavalt minusugustel varsti töö käest võtta (kuigi ma ise seda ei usu, aga ennustama kipuvad), tee midagi kasulikku: leiuta suusasaapad, mis ise jalga hüppavad ja kinni lähevad. Nagu intelligentne kohvimasin näiteks. „Siri, start the machine“. „Siri, put my skiboots on.“. Sest vaieldamatult on suusatamise juures kõige tüütum saabaste jalga panek. Ja nendega kõndimine.

Üksiti kasvas ka minu pensioniea plaanide hulk. Juba on olemas:

1. Lähen taas ülikooli, õppima: a) kunstiajalugu, b) religiooni antropoloogiat c) teoloogiat (see on uus)

2. Töötan: a) aedniku abilisena, b) suusaresidentsi valvurina (või siis lihtsalt kolin mõneks ajaks mägedesse, väikesesse korterikesse, istun, imetlen vaadet ja tõlgin krimkasid (kui Chatbot pole selleks ajaks üle võtnud).

Veidi praktilisest ka: elamine oli meil lihtne, stuudio, mis teoreetiliselt oleks mõeldud neljale, aga me mahtusime parasjagu kahekesi ära. Kuidas seal neli tükki peaks elama, pole päris selge. Hea küll, perekond kahe alla kümneaastase lapsega, kelle kohe mäelt tulles narisse magama paned, ehk kuidagi. Algul oli väike arusaamatus pesuga, aga see lahenes ja ma olin veidi ise ka süüdi, aga tõesti, enam ei tulnud meelde, et pesu peab eraldi tellima. See-eest otse liftide ja nõlvade kõrval, mida ma ju ometi tahtsingi. Neid residence’e ei leidunud ühelgi suurel bukingusaidil ja ma lõpuks isegi ei tea, mis imenippidega ma selleni jõudsin, aga ma teadsin, mida otsin. Ja veidi vanamoeline oli kogu värk, samas mulle isegi meeldis seekord (muidu ma olen ikka väga kõigi uuenduste usku), sest tõesti, kõik see oli minu jaoks meenutuseks, et kõik ei ole veel kadunud. Isegi kui pead oma apartemendi võtme ise üles korjama ja ära viima ja pesu ette tellima 😊. Pealegi oli mul ju kohapeal Krista, kellelt sai puuduva laenata. Lisaboonus, kahtlemata.

Õhtuks oli tavaliselt nii.