Vanussurve ja kas see päriselt ka olemas on

Olen juba pikka aega mõelnud, et tahaks endale omaselt vinguda igasuguste asjade üle, mida liigvõitlevad feministid välja toovad. Nagu öeldud, ei ole mul ühtegi pretensiooni feminismi kui niisuguse suhtes, kuni nad tegelevad asjadega, mis päriselt tähelepanu vajavad, aga pastakast imetud probleemide osas tunnen, kuidas mul hari punaseks läheb, eriti, kui need otsapidi mind puudutavad, mida seesinane kahtlemata teeb.

Juhtusin lugema https://epl.delfi.ee/artikkel/. Ja pidin möönma, et mina olen üle 50 aastane naine, AGA ei tunne end sugugi nähtamatuna. Vast taas mu oma piiratus? Ausõna, kui rongis on kontroll, siis ta küsib minult ka piletit, ma ei saa poes kassast mööda jalutada, kott head-paremat täis, ilma, et mind märgataks (mitte, et oleksin proovinud, aga arvan ilmagi teadvat, aga äkki peaks siiski proovima?). Jah, ma usun, et tööturul võiks vanus küll saatuslikuks saada, kui plaaniksin karjääripööret või lihtsalt uut töökohta otsiksin, aga seda pole ma õnneks pidanud tegema, samas olen üsna kindel, et kui praegu Eestisse tagasi läheksin ja inglise keele õpsi kohale kandideeriksin, siis võtaksid õpetajate puuduses vaevlevad Eesti koolid mind avasüli vastu. Tean üht õpetajat, endast VEEL vanemat, kes seda just mõni aasta tagasi tegi ja peagi viiekümneseks saav kolleeg alles omandab õpetajakutset, vaevalt küll selleks, et tööturul aastakümneid noorematele alla jääda. Samuti pole ma märganud, et töötasu kuidagi vanusega seoses oleks (ma muuseas olen vabakutseline). Kirjastusi, kes ikka ja jälle soovivad, et ma neile mõne raamatu tõlgiksin, on rohkem, kui ma teha jõuaks ja ka pakutav töötasu ei sõltu mu vanusest (kui, siis saan ehk veidi rohkem küsida, kui mõni eile alustanud noor tõlkija, sest on ette näidata hulk tehtud töid). Muidugi ma räägin tütrele nagu katkine grammofon, et “kui sa endale ametit ei õpi ja jäädki ette kandma, siis võib juhtuda, et neljakümnesena sul enam tööd polegi…” Ma paraku kuulun nende hulka, kes arvavad, et ise peaks ka midagi oma elu kindlustamiseks tegema.

Nüüd reklaamide juurde. Eriti totakas tundub lõik: “Iga kord Viru keskuse pöörduksest väljudes tehakse mulle hiigelplakatitel selgeks, et keskuse söögitänavale mind ei oodata: selle reklaamid esitlevad mitmekesisust üksnes paarikümneaastaste elunautijatega. Täpselt samasugune pilt ootab peale ristmiku ületamist baari seinal.”

Kas pole mitte tegu ületõlgendamisega? Milline küpses eas inimene laseb oma elu nii palju reklaamidest juhtida, et noor inimene pildil ütleb talle: “ära mine poodi, ära, mine baari!” Ilmselt on tegu jällegi minu piiratusega, aga kui ma reklaami vaatangi ja end sellest mõjutada lasen, siis pigem tekstist (mis pidada ka hääbuv kunst olema), kui kujutatud modellide vanusest.

Ja jõuame nüüd välimuse juurde. Tõsi ta on, et filtreid kasutatakse kaasaegsetel fotodel veidike liiga ja puhtast uudishimust tahaksin ma näha, milline näeb elusuuruses välja Anu Saagim, Beatrice, Madonna või Alla Pugatšova. Aga vaadake Helen Mirrenit või Brigitte Bardot’ – suht elutruud, ei? Ja neid on veel, ma ei viitsi praegu guugeldama hakata. Ühesõnaga, tahan öelda, et asi pole nii hull. Võib-olla on filtri kasutamine persooni enda valik? Tal on ju ometi õigus valikuvabadusele. Ja ma usun, et vast on Anu Saagimil või Beatricel mõni kortsuke rohkem või mõni põsk veidi rohkem vajunud, aga head näevad nad välja kindlasti. Ja kuna on tegemist persoonidega, kes on loonud iseendast nö. toote, kui nii võib öelda, mille üheks omaduseks on ka kaunis ja tõsi – pühaduseteotuslikult nooruslik – välimus, kas tohime seda neile ette heita? Kas äraspidine ühiskondlik vanussurve peaks neid sundima iluprotseduuridest loobuma ja end käest laskma? Siinkohal jõuamegi järgmise punktini: miks ei kiputa uskuma, et inimene (loe: naine) kes enda eest hoolt kannab, teeb seda eelkõige iseenda pärast, mitte meeste (väga levinud arvamus), teiste naiste (sama levinud) või issand ise teab, mille/kelle pärast. Kui raske on uskuda, et isik, kes mulle peeglist vastu vaatab, peab eelkõige mulle endale meeldima? Ja kui ma juhtumisi tahan, et sel isikul ei ripuks põsed põlvini, silmi ei kataks mitmekihilised nahavoldid, kere ei näeks välja nagu ülekasvanud tomat kanajalgadel? Kas võib inimesele ette heita, et ta soovib olla normaalkaalus muuhulgas ka seetõttu, et olla tervem ja selleks, et riided paremini seljas istuksid? Kui raske on uskuda, et ta tahab seda ISEENDA pärast? Artikli autorist jääb mulje, et raske, et seda tuleb teha ainult ühiskondliku vanussurve tõttu.

Minu ema, kes kuulub põlvkonda, kus naised läksid 55 aastaselt pensionile, käis tööl kuni 79 eluaastani (hea küll, mitte iga päev kaheksast viieni), siis jäi koju ja teatas “nüüd jään küll pensile, muidu suren ära, pole jõudnud pensionil ollagi”. Ma ei usu, et teda ka praegu, 88 aastaselt, hirmutaks toidupoest eemale noori kujutav reklaamplakat. Kolleegi ema, peagi 90 saav proua, käib siiamaani tööl – ja mitte kuskil niisama nurgas istumas, vaid töötervishoiu arstina (ja iga kord, kui tahab loobuda, palutakse tagasi). Poja üks vanaema on 74-aastaselt nii aktiivne, et mina temaga sammu pidada ei jõuaks. Sõbranna ema oli umbes 72 eluaastani ajalooõps, teise sõbranna ema veel kaheksakümne piiril radioloog, sõbra seitsmekümnene ema töötab koolis ega kavatsegi lõpetada, ausalt, ma võiks neid näiteid tooma jäädagi.

Kui te eelmist postitust lugesite, siis teate, et kaotasin äsja isa. Ta oli 86. Aga sellele vaatamata kutsuti ta just tagasi Pärnu linnavolikogu asendusliikmeks. Isa ärasaatmisel leidis aset ka minu jaoks kurbnaljakas, aga tegelikult omamoodi rõõmustav intsident. Murest murtud ema (nad olid kuuskümmend aastat abielus, oktoobris saanuks 61) vaatas saabunud isa vanemat õde (91, elas hiljuti üle raske operatsooni) ja küsis läbi pisarate: “Kas mina olen ka nii ära vajunud nagu S?” Mul oli hea meel, et ema suudab ikka veel kõigele vaatamata, keset ilmselt oma senise elu kõige kurvemat sündmust, näha elu enda ümber ja omada veidigi edevust. Ja sain ausalt öelda, et ei ole.

Jah, ma usun, et Eestis on sellega halvemini kui Euroopas. Aga me olemegi veidi taga, küll jõuame järele. Tahaks loota. Ja meil on tegelikult rohkem, kui artiklis nimetatud 50 (ja 60 ja isegi 70 eluaasta piiri ületanud naisi) kes on vägagi nähtaval, vast küll ainult Eesti-keskselt, aga mis siis, nad ongi ju Eesti naised. Palun: Ivi Eenmaa, Helgi Sallo, Helle-Moonika Helme (mitte, et ta mulle meeldiks), Eve Kivi (reklaamides, muuseas), Anne Veesaar, Marina Kaljurand, Jana Toom, Vilja Toomast-Savisaar (ei mäleta täpselt, kuidas ta end nimetab), veel hiljuti Ita Ever (viimaks väsivad ka parimad), Krista Kaer, Anu Raud, kaasaegse Naiskodukaitse taaslooja (kelle nime ma ei hakka nimetama, sest ta ei tahaks), Luule Komissaarov, Katrin Karismaa jnejne. Teadusmaailma ma eriti ei tunne, aga küllap leidub sealgi piisavalt tunnustatud naisteadlasi, alles valiti üks mu ülikooliaegne seltkonnakaaslane (õppisime küll erinevaid asju) Euroopa juhtivate naisteadlaste hulka. Tervitused, Mari!

Euroopas on meil Ursula von der Leyen, Roberta Metsola (ok, ta pole veel 50), aga Euroopa Liidu juhtimine on praegu suhteliselt naiste kätes. Meil on Christine Lagarde. Ja palju teisi.

Ühesõnaga, ma tahan öelda, et ei ole mõtet üldistada, et kõik viiekümnenda eluaasta piiri ületanud naised tõmbavad otsekohe pähe küüntest kübara ja jäävad maailmale nähtamatuks. Ja et ei jää ainult siis, kui nad on “one in the million/billion/zillion” või veel vähem (kuninganna Elisabeth). Aga jah, ilmselt natukene peab ise ka selleks tegema, et mitte vanainimeste halli massi ära kaduda (vabandust, see on nüüd veits diskrimineerivalt öeldud).

Veel paar väljavõtet artiklist: „Olla 55-aastane tähendab sama, mis olla 85-ne – sa oled sama märkamatu,“ tõdeb mu hea tuttav mornilt, kui vanussurve jutuks võtame. Kas pole see mitte artikli autori ja tema hea tuttava poolne vanuseline diskrimieerimine? Et 55-aastast peab märkama, aga kaheksakümneviiest mitte? Practice what you preach? Ja ma tahaks küsida, kas artikli autor värvib juukseid ühiskondlikus surve tõttu? Või selleks, et endale meeldida?

Mul on sõbrannasid, kes vahetevahel võtavad teemaks, et “me näeme ikka viiekümnendates naiste kohta väga head välja…” Kuni viimaste aegadeni noogutasin ja läksin rõõmuga selle teadmisega kaasa, aga viimasel ajal olen hakanud mõtlema, ja headele sõbrannadele ka ütlema (sest mitteheadele ei vaevu), et tegelikult ei ole nii. Me näeme välja nagu keskmised meie põlvkonna viiekümnendates naised. Mõni hoolitseb ja kabestab end rohkem, teine vähem, ikka nii nagu soov, vajadus, sisetunne ja rahakott lubavad.

Ma ise kavatsen peagi silmad ära lõigata. Paljudel noorematel sõbrannadel juba tehtud ja kuidas siis mina nüüd puhta lõikamata silmadega :-). Noblesse oblige!

Viimase paari aasta jooksul on mu juustesse rohkem halli tulnud. Vaatasin ja uurisin lõputult “get grey gracefully” pilte ega suutnud välja mõelda, mida teha. Ühest küljest meeldivad mulle pikad juuksed, aga mitte suvaliselt hallitriibulised pikad Maaema kiharad. Teisalt teeb värvimine juustele kahju ja õhendab ajapikku parukat, õhukesi juukseid pole jälle mõtet pikana pidada. Küsisin erinevate sõprade käest nõu. Ühiskondlik surve värvida tuli peamiselt endaealistelt või vanematelt naistelt, ema suisa röögatas (mis on eriti markantne, kuna ta on väga vaikne inimene): “Ei, halli peaga jõuad küll olla!” Noh, ega ma päris halliks ei tahtnudki minna (päris loomulikult oleksin ilmselt salt-and-pepper), aga üle pea mingit värvi värvida ka ei tahtnud. Ja kui uusi halle juurde tuleb, et need sulanduksid võimalikult loomulikult ansamblisse, et liiga sageli ei peaks juukseid värviga tapma. Ja juuksed oleksid poolde selga ulatumiseks küllalt paksud. Lõplik lahendus olid peened heledamad salgud (mitte liiga vähe, aga ka mitte liiga palju), mis said miski tooneri nimelise asjaga üle tõmmatud, et nad poleks kollakad, pigem valkjad. Tulemusega jäin rahule, jäid ka need sõbrannad, kes olid jõuliselt väitnud, et pean juukseid värvima. Kusjuures, küsisin ka 24-aastase poja käest, kas prooviks greisfulli greiks minna või mitte ja tema arvas, et miks ka mitte. Sama arvas ka mu belglasest partner (kes nagunii norib pidavelt, et “kas tahad aja eest ära joosta”). Tahan ikka, natuke, aga iseenda, mitte kellegi teise ega ühiskonna pärast. Ja sellepärast, et vahel oma vanust meenutades mõtlen, et tahaks veel niipalju asju ära teha, aga ei tea, kas aega ikka on. Kuidas teil on? Mis arvate, pekske mind, kui arvate, et olen kõiki pühadusi teotanud.