Vanussurve ja kas see päriselt ka olemas on

Olen juba pikka aega mõelnud, et tahaks endale omaselt vinguda igasuguste asjade üle, mida liigvõitlevad feministid välja toovad. Nagu öeldud, ei ole mul ühtegi pretensiooni feminismi kui niisuguse suhtes, kuni nad tegelevad asjadega, mis päriselt tähelepanu vajavad, aga pastakast imetud probleemide osas tunnen, kuidas mul hari punaseks läheb, eriti, kui need otsapidi mind puudutavad, mida seesinane kahtlemata teeb.

Juhtusin lugema https://epl.delfi.ee/artikkel/. Ja pidin möönma, et mina olen üle 50 aastane naine, AGA ei tunne end sugugi nähtamatuna. Vast taas mu oma piiratus? Ausõna, kui rongis on kontroll, siis ta küsib minult ka piletit, ma ei saa poes kassast mööda jalutada, kott head-paremat täis, ilma, et mind märgataks (mitte, et oleksin proovinud, aga arvan ilmagi teadvat, aga äkki peaks siiski proovima?). Jah, ma usun, et tööturul võiks vanus küll saatuslikuks saada, kui plaaniksin karjääripööret või lihtsalt uut töökohta otsiksin, aga seda pole ma õnneks pidanud tegema, samas olen üsna kindel, et kui praegu Eestisse tagasi läheksin ja inglise keele õpsi kohale kandideeriksin, siis võtaksid õpetajate puuduses vaevlevad Eesti koolid mind avasüli vastu. Tean üht õpetajat, endast VEEL vanemat, kes seda just mõni aasta tagasi tegi ja peagi viiekümneseks saav kolleeg alles omandab õpetajakutset, vaevalt küll selleks, et tööturul aastakümneid noorematele alla jääda. Samuti pole ma märganud, et töötasu kuidagi vanusega seoses oleks (ma muuseas olen vabakutseline). Kirjastusi, kes ikka ja jälle soovivad, et ma neile mõne raamatu tõlgiksin, on rohkem, kui ma teha jõuaks ja ka pakutav töötasu ei sõltu mu vanusest (kui, siis saan ehk veidi rohkem küsida, kui mõni eile alustanud noor tõlkija, sest on ette näidata hulk tehtud töid). Muidugi ma räägin tütrele nagu katkine grammofon, et “kui sa endale ametit ei õpi ja jäädki ette kandma, siis võib juhtuda, et neljakümnesena sul enam tööd polegi…” Ma paraku kuulun nende hulka, kes arvavad, et ise peaks ka midagi oma elu kindlustamiseks tegema.

Nüüd reklaamide juurde. Eriti totakas tundub lõik: “Iga kord Viru keskuse pöörduksest väljudes tehakse mulle hiigelplakatitel selgeks, et keskuse söögitänavale mind ei oodata: selle reklaamid esitlevad mitmekesisust üksnes paarikümneaastaste elunautijatega. Täpselt samasugune pilt ootab peale ristmiku ületamist baari seinal.”

Kas pole mitte tegu ületõlgendamisega? Milline küpses eas inimene laseb oma elu nii palju reklaamidest juhtida, et noor inimene pildil ütleb talle: “ära mine poodi, ära, mine baari!” Ilmselt on tegu jällegi minu piiratusega, aga kui ma reklaami vaatangi ja end sellest mõjutada lasen, siis pigem tekstist (mis pidada ka hääbuv kunst olema), kui kujutatud modellide vanusest.

Ja jõuame nüüd välimuse juurde. Tõsi ta on, et filtreid kasutatakse kaasaegsetel fotodel veidike liiga ja puhtast uudishimust tahaksin ma näha, milline näeb elusuuruses välja Anu Saagim, Beatrice, Madonna või Alla Pugatšova. Aga vaadake Helen Mirrenit või Brigitte Bardot’ – suht elutruud, ei? Ja neid on veel, ma ei viitsi praegu guugeldama hakata. Ühesõnaga, tahan öelda, et asi pole nii hull. Võib-olla on filtri kasutamine persooni enda valik? Tal on ju ometi õigus valikuvabadusele. Ja ma usun, et vast on Anu Saagimil või Beatricel mõni kortsuke rohkem või mõni põsk veidi rohkem vajunud, aga head näevad nad välja kindlasti. Ja kuna on tegemist persoonidega, kes on loonud iseendast nö. toote, kui nii võib öelda, mille üheks omaduseks on ka kaunis ja tõsi – pühaduseteotuslikult nooruslik – välimus, kas tohime seda neile ette heita? Kas äraspidine ühiskondlik vanussurve peaks neid sundima iluprotseduuridest loobuma ja end käest laskma? Siinkohal jõuamegi järgmise punktini: miks ei kiputa uskuma, et inimene (loe: naine) kes enda eest hoolt kannab, teeb seda eelkõige iseenda pärast, mitte meeste (väga levinud arvamus), teiste naiste (sama levinud) või issand ise teab, mille/kelle pärast. Kui raske on uskuda, et isik, kes mulle peeglist vastu vaatab, peab eelkõige mulle endale meeldima? Ja kui ma juhtumisi tahan, et sel isikul ei ripuks põsed põlvini, silmi ei kataks mitmekihilised nahavoldid, kere ei näeks välja nagu ülekasvanud tomat kanajalgadel? Kas võib inimesele ette heita, et ta soovib olla normaalkaalus muuhulgas ka seetõttu, et olla tervem ja selleks, et riided paremini seljas istuksid? Kui raske on uskuda, et ta tahab seda ISEENDA pärast? Artikli autorist jääb mulje, et raske, et seda tuleb teha ainult ühiskondliku vanussurve tõttu.

Minu ema, kes kuulub põlvkonda, kus naised läksid 55 aastaselt pensionile, käis tööl kuni 79 eluaastani (hea küll, mitte iga päev kaheksast viieni), siis jäi koju ja teatas “nüüd jään küll pensile, muidu suren ära, pole jõudnud pensionil ollagi”. Ma ei usu, et teda ka praegu, 88 aastaselt, hirmutaks toidupoest eemale noori kujutav reklaamplakat. Kolleegi ema, peagi 90 saav proua, käib siiamaani tööl – ja mitte kuskil niisama nurgas istumas, vaid töötervishoiu arstina (ja iga kord, kui tahab loobuda, palutakse tagasi). Poja üks vanaema on 74-aastaselt nii aktiivne, et mina temaga sammu pidada ei jõuaks. Sõbranna ema oli umbes 72 eluaastani ajalooõps, teise sõbranna ema veel kaheksakümne piiril radioloog, sõbra seitsmekümnene ema töötab koolis ega kavatsegi lõpetada, ausalt, ma võiks neid näiteid tooma jäädagi.

Kui te eelmist postitust lugesite, siis teate, et kaotasin äsja isa. Ta oli 86. Aga sellele vaatamata kutsuti ta just tagasi Pärnu linnavolikogu asendusliikmeks. Isa ärasaatmisel leidis aset ka minu jaoks kurbnaljakas, aga tegelikult omamoodi rõõmustav intsident. Murest murtud ema (nad olid kuuskümmend aastat abielus, oktoobris saanuks 61) vaatas saabunud isa vanemat õde (91, elas hiljuti üle raske operatsooni) ja küsis läbi pisarate: “Kas mina olen ka nii ära vajunud nagu S?” Mul oli hea meel, et ema suudab ikka veel kõigele vaatamata, keset ilmselt oma senise elu kõige kurvemat sündmust, näha elu enda ümber ja omada veidigi edevust. Ja sain ausalt öelda, et ei ole.

Jah, ma usun, et Eestis on sellega halvemini kui Euroopas. Aga me olemegi veidi taga, küll jõuame järele. Tahaks loota. Ja meil on tegelikult rohkem, kui artiklis nimetatud 50 (ja 60 ja isegi 70 eluaasta piiri ületanud naisi) kes on vägagi nähtaval, vast küll ainult Eesti-keskselt, aga mis siis, nad ongi ju Eesti naised. Palun: Ivi Eenmaa, Helgi Sallo, Helle-Moonika Helme (mitte, et ta mulle meeldiks), Eve Kivi (reklaamides, muuseas), Anne Veesaar, Marina Kaljurand, Jana Toom, Vilja Toomast-Savisaar (ei mäleta täpselt, kuidas ta end nimetab), veel hiljuti Ita Ever (viimaks väsivad ka parimad), Krista Kaer, Anu Raud, kaasaegse Naiskodukaitse taaslooja (kelle nime ma ei hakka nimetama, sest ta ei tahaks), Luule Komissaarov, Katrin Karismaa jnejne. Teadusmaailma ma eriti ei tunne, aga küllap leidub sealgi piisavalt tunnustatud naisteadlasi, alles valiti üks mu ülikooliaegne seltkonnakaaslane (õppisime küll erinevaid asju) Euroopa juhtivate naisteadlaste hulka. Tervitused, Mari!

Euroopas on meil Ursula von der Leyen, Roberta Metsola (ok, ta pole veel 50), aga Euroopa Liidu juhtimine on praegu suhteliselt naiste kätes. Meil on Christine Lagarde. Ja palju teisi.

Ühesõnaga, ma tahan öelda, et ei ole mõtet üldistada, et kõik viiekümnenda eluaasta piiri ületanud naised tõmbavad otsekohe pähe küüntest kübara ja jäävad maailmale nähtamatuks. Ja et ei jää ainult siis, kui nad on “one in the million/billion/zillion” või veel vähem (kuninganna Elisabeth). Aga jah, ilmselt natukene peab ise ka selleks tegema, et mitte vanainimeste halli massi ära kaduda (vabandust, see on nüüd veits diskrimineerivalt öeldud).

Veel paar väljavõtet artiklist: „Olla 55-aastane tähendab sama, mis olla 85-ne – sa oled sama märkamatu,“ tõdeb mu hea tuttav mornilt, kui vanussurve jutuks võtame. Kas pole see mitte artikli autori ja tema hea tuttava poolne vanuseline diskrimieerimine? Et 55-aastast peab märkama, aga kaheksakümneviiest mitte? Practice what you preach? Ja ma tahaks küsida, kas artikli autor värvib juukseid ühiskondlikus surve tõttu? Või selleks, et endale meeldida?

Mul on sõbrannasid, kes vahetevahel võtavad teemaks, et “me näeme ikka viiekümnendates naiste kohta väga head välja…” Kuni viimaste aegadeni noogutasin ja läksin rõõmuga selle teadmisega kaasa, aga viimasel ajal olen hakanud mõtlema, ja headele sõbrannadele ka ütlema (sest mitteheadele ei vaevu), et tegelikult ei ole nii. Me näeme välja nagu keskmised meie põlvkonna viiekümnendates naised. Mõni hoolitseb ja kabestab end rohkem, teine vähem, ikka nii nagu soov, vajadus, sisetunne ja rahakott lubavad.

Ma ise kavatsen peagi silmad ära lõigata. Paljudel noorematel sõbrannadel juba tehtud ja kuidas siis mina nüüd puhta lõikamata silmadega :-). Noblesse oblige!

Viimase paari aasta jooksul on mu juustesse rohkem halli tulnud. Vaatasin ja uurisin lõputult “get grey gracefully” pilte ega suutnud välja mõelda, mida teha. Ühest küljest meeldivad mulle pikad juuksed, aga mitte suvaliselt hallitriibulised pikad Maaema kiharad. Teisalt teeb värvimine juustele kahju ja õhendab ajapikku parukat, õhukesi juukseid pole jälle mõtet pikana pidada. Küsisin erinevate sõprade käest nõu. Ühiskondlik surve värvida tuli peamiselt endaealistelt või vanematelt naistelt, ema suisa röögatas (mis on eriti markantne, kuna ta on väga vaikne inimene): “Ei, halli peaga jõuad küll olla!” Noh, ega ma päris halliks ei tahtnudki minna (päris loomulikult oleksin ilmselt salt-and-pepper), aga üle pea mingit värvi värvida ka ei tahtnud. Ja kui uusi halle juurde tuleb, et need sulanduksid võimalikult loomulikult ansamblisse, et liiga sageli ei peaks juukseid värviga tapma. Ja juuksed oleksid poolde selga ulatumiseks küllalt paksud. Lõplik lahendus olid peened heledamad salgud (mitte liiga vähe, aga ka mitte liiga palju), mis said miski tooneri nimelise asjaga üle tõmmatud, et nad poleks kollakad, pigem valkjad. Tulemusega jäin rahule, jäid ka need sõbrannad, kes olid jõuliselt väitnud, et pean juukseid värvima. Kusjuures, küsisin ka 24-aastase poja käest, kas prooviks greisfulli greiks minna või mitte ja tema arvas, et miks ka mitte. Sama arvas ka mu belglasest partner (kes nagunii norib pidavelt, et “kas tahad aja eest ära joosta”). Tahan ikka, natuke, aga iseenda, mitte kellegi teise ega ühiskonna pärast. Ja sellepärast, et vahel oma vanust meenutades mõtlen, et tahaks veel niipalju asju ära teha, aga ei tea, kas aega ikka on. Kuidas teil on? Mis arvate, pekske mind, kui arvate, et olen kõiki pühadusi teotanud.

15 thoughts on “Vanussurve ja kas see päriselt ka olemas on

  1. Mulle tundub, et see vanuse värk tuleb inimesel seestpoolt. Mõni on juba kahekümnendates “mutt” ja mõni 60+ vanuses väga nooruslik. Paljudel on mingi sisse kirjutatud stereotüüp ajast kui naised 55selt pensionile jäid, et siis ongi naine vanamutt valmis ja nii on. Kui mul tuttav 30 sai siis ämm tegi talle märkuse, et ta “ikka veel” teksapükse ja pikki juukseid kannab ses kõrges eas… Ja kord ammu panin tööpäeva lõpus tenniseid (klassikaline vanakool) jalga kui kolleeg kommenteeris, et minu eas polevat need ENAM sobivad jalavarjud…. Ma olin siis 24…. Mul on küll 50 veel suht kaugel aga kavatsen “vääritult vananemist” jätkata ning end miskistest kummalistest normidest mitte häirida lasta 😀
    Ma pooldan seda teooriat, et kui mulle peeglis tundub, et on OK siis ongi OK ja kui kellelegi ei sobi siis vaadaku mujale. Teen asju iseendale ja iseenda pärast.

    Liked by 2 people

      1. Heh, mul noorena oli see veendumus, et kolmekümne viiesena oleks viimane aeg kontserdi ajal lava ees moshpitis heedbängimine lõpetada – et see oleks juba piinlik jms. Päris nii hästi see läinud ei ole, kuigi eelmine nädal kontserdil lava ees olles nentisin, et ega hästi enam ei viitsiks küll, väsitav ja ebamugav ja… (ma olen 42).

        Liked by 1 person

  2. Ma olen, oma 38-aastase mätta otsast vaatavana, nõus nentima, et olenevalt erialast võib 50+ naistel (aga usutavasti siiski ka meestel) olla raske tööle saada, sest eelistatakse nooremaid ja kogemus alati ei loe. Muus osas sõltub kõik, nagu Nell juba kirjutas, inimese enda olekust ja suhtumisest. Mind ennast häirib enim see, mida sinagi välja tõid, et eeldatakse, et kõike, mida sa enda “välimuse parandamiseks” teed, on kellegi ja eriti mehe (või siis naise) pärast. Kurtsin kellelegi, et pagana titepekk ei tule maha (ega ma ses osas ka midagi otseselt tee. Kui kurtmine kõrvale jätta) ja ta leidis, et mis ma ikka muretsen, et mul ju mõistlik mees, et küll ma paari aasta pärast vormi saan. Nagu mida?! Ma tahan ise end oma keres hästi tunda ja läpaka äärt mitte oma kõhupekile toetada. Ja kena pesu tahan ma ka enda kenale kehale enda meeleolu pärast settida, mitte mehe pärast.

    Liked by 1 person

    1. See on mind alati eriti hämmastanud, et “sul ju mees olemas, mis nüüd enam…” mis teil peas toimub, inimesed? Ja täpselt nii nagu Nellgi ütleb, vanus on peas kinni. Ma tean täitsa mitut inimest, kes on kahekümnendates vanad ja siis neid, kes kuue-seitsmekümnendates veel täitsa noored (peast). Tsiteerides üht kolleegi (vaevalt ta esimesena selle avastuseni jõudis): Kuniks on uudishimu, ei ole vana. Ja just nii see ongi.

      Liked by 1 person

  3. Nii nõus! Lugesin mina, poolsajandi piiri üsna ammu ületanu, seda lugu, ja ei saanud üldse aru, millest autor räägib. Ilmselt on tegemist ühega neist, kellele vananemine on väga suur ja väga valus probleem, kui noort inimest esitlevast plakatistki on suuteline järeldama, et teda sellesse kohta ei oodata, mida plakat reklaamib. Ei saa aru. Mina ennast kõigi oma aastatega kuidagi nähtamatuna ei tunne, ei ole kunagi tundnud, igasugustel koolituskursustel käies – no nii palju põnevat pakutakse! – ei ole ka kunagi aru saanud, et keegi “mis see siit otsib?”-pilguga vaataks. Üks asi, tõsi, on, mida artiklis mainiti ja mille puhul ise ka tunnen, et alati kuidagi torkab korraks: kui loen, kuidas 50-60 vahel oleva inimese kohta kirjutatakse “vanahärra” või “vanake” või “memmeke”. Aga kui siis mõelda, et enamasti pole kirjutaja inimest näinudki (tavaliselt liiklusõnnetustest nt sellised teated) ja kirjutaja on ehk alla 20 või paar aastat üle – no vast siis sellelt vahemaalt vaadates tundubki number nii hull, et “memmeke” on esimene sõna, mis pähe torkab. Mõni asi siis! Ikka inimeses endas ja tema mõtteviisi palju kinni. Kui ise ennast vanaks pead ja kogu aeg ohid “oh mis mina nüüd enam…”, siis ei maksa ka imestada, kui lõpuks teisedki suhtuvad umbes nii, et “no mis sa siin enam…”.

    Liked by 1 person

  4. heh, nähtamatus. Mulle ikka meeldib praalida, et inimesena, kellele meeldib paljalt ujumas käia ja kes sealjuures ei viitsi linnast välja grüünesse siirduda, ei jõua ma seda keskealise naise nähtamatust ära oodata – siis lähen rahulikult kasvõi Tartus Delta juures südapäeval paljalt suplema ja keegi ei pane tähele! Aga ega ma väga ei looda.

    Liked by 2 people

  5. Nii nõus!!! Minu arust paljud inimesed (nii mehed kui naised) lähevad vanuse lisandudes järjest rohkem särama ja enesekindlamaks just 🙂 Ikka oma sisemised kompleksid on need, mis seda nähtamatust tekitavad.

    Liked by 1 person

  6. Kirjutan lõviosale su postitusest kahe käega alla. “Nähtamatu” võib ka kahekümneselt olla, ja kaheksakümneselt vägagi nähtav. Töö-elu osas on siiski ilmselt suts teine lugu – kujutan ette, et mõnelgi elualal leidub vanuselist väärkohtlemist. Samas, on ju nii palju ka sääraseid professioone, kus eluiga ei mängi rolli, kus (töötatud) aastad on pigem eeliseks.

    Samuti nõustun, et Eestis kohtab (naiste) ealist diskrimineerimist rohkem kui Euroopas ja USAs. Meil siinpool loetakse 50+ inimesi vägagi teovõimelisteks (loe: ostujõulisteks), hallipäiseid daame näeb reklaamplakatitel vaat et sama sagedasti kui noori prinke kaunitare.

    Hallipäisusest rääkides. Mul on ‘getting grey gracefully’ periood selja taga, vähemasti selleks korraks. 🙂 Elegantsest hallinemisest ei tulnud miskit välja:
    https://viistuhatviissada.blogspot.com/2017/04/ah-et-kuidas-mul-hallide-juuste.html

    Liked by 1 person

  7. Mind pani mõtlema see sinu tähelepanek, kus kommenteeritud artiklis keegi 50+ vaevaliselt vananev naine on häiritud plakatitest, millel noorte nägudega kutsutakse Viru Keskusesse shoplema ja baaridesse seltslema.
    Minul tekib räige tõukereaktsioon kui näen plakatitel vanaprouasid või härrasid, et kuhu nemad kutsuvad või mida pakuvad pole minu teema, mul pole nagu asja vanurite hulka;)
    Muide, viimati ehmatasid mind sarnase sisuga plakatid Tallinna linnapildis, kus olid jube koledalt väriseva käega joonistatud mustades silmalainerites vanaprouad, RIMI kassapidajad & saalitöötajad, kes kutsusid sinna poeketti ostlema. Jubedalt tuju läks ära, mul ka kodupood RIMI, tundsin, et mind oli alandatud ja neid prouasid on ka alandatud. Ilmselgelt taotluslik reklaam oli ja shokeerimise efekt töötas minu peal liiga hästi aga ikkagi!
    Ühesõnaga, mis ma sulle siin rõõmuga kaasa hõisklen, et võime kõik rahulikult omas tempos vananeda, kellele kuidas meeldib. Minule meeldib koos meigi, juuksevärvi, kreemide, dieetide, miniseelikute ja liibuvate teksadega. Ainus, millest olen loobunud ealiste iseärasuste tunnetamise tõttu on retuusid ja läbipaistvad pluusid. Vaat #cameltoe & #looselybaggytits ei mahu enam minu 58-aastase #Idontfuckingcare maailmavaatesse;)

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s