#@Emily in Paris

Otsisin siin vahepeal endale lõbustust ja ajaviidet, et mitte teha tööd, mida ma ei viitsi. Nõme iseenesest, ma tean, sest töö tuleb lõpuks ikkagi ära teha, kokkulepe, noh, aga lõpuks leidsin vist viisi, kuidas sellega kiiremini ja vähem ennastlõhkuvalt hakkama saada. Nii et all good, eile juba tegin paraja portsu ära.

Aga et siis mitte töötada, otsisin Netflixist meelelahutust, ja leidsin Emily in Paris. Iseenesest tore, kõik klišeed on hästi ära kasutatud, liiga labaselt üle vindi ei ole keegi kuskil ameeriklane ega prantslane, kui nüüd just välja jätta asjaolu, et isegi Chicagost tulnud tšikk ei saa ju olla NII RUMAL, et ta ei tea, misasi on hammam ja kutsub tões ja vaimus elegantset ja sarkastilist prouat Pariisi Disneylandi tüdrukute nädalavahetust veetma, kui tolle armuke on just kogemata nende puhkusenädalavahetuse luksuslikus paigas oma naisega pidanud veetma. Aga igal juhul naersin ka nende kohtade peal. Jah, ma naersin päris paljudes kohtades, aga tihtipele naersin Emily äparduste peale mitte lõbuskaasatundvalt, et “vaat, kui tore komöödia”, vaid pigem “häh, paras sulle, kuidas sa said nii nõme olla.” My bad, muidugi, ma tean, ma olen üks vana õel mutt, aga mis teha. Aga tegelikult just sellest ma tahtsingi rääkida, et viimasel ajal tundub mulle, et a) mina olen ajast maha jäänud, absoluutselt démode või désuet, mis ilmselt on õige vastus või siis b) meelelahutusmaailma on tekkinud uus naisetüüp, kes on nii uskumatult närvesööv, et kuidas saab üldse kellelegi meeldida, aga ilmselt siis saab. Viimast kahte jutukat tõlkides oli mul selline tunne, et tahaks peategelasele vastu kõrvu virutada või vähemalt käratada. Siis mõtlesin, et asi on tõlkimises, et see on nagu aeglane lugemine ja kui ma niisama loeksin sellist raamatut, siis läheks kiiremini ja ilmselt libiseksin lihtsalt üle asjaolust, et peategelane on õudne hädapätakas, tal on kogu aeg midagi viga, ta on paranoiline, näeb tonte seal, kus neid pole, teda ahistatakse ka siis, kui ei ahistata, ta võitleb oma õiguse eest, mida keegi pole plaaninudki rikkuda, või siis lihtsalt on liiga õige. Viimased raamatud siis, palun „Minu elu armastus”, ja “See tüdruk (The It Girl”), viimase puhul olin eriti pettunud, sest Ruth Ware’i krimkasid või on need pigem põnevikud, on mulle alati meeldinud teha, tal on imelised settingud, tegevus toimub alati mingis äraütlemata mõnusas paigas, natuke võib haista “vana hea Inglismaa” flair’i ja üldse. „Proua Westaway surm” oli vist mu lemmik, aga alla ei jäänud ka teised. Ja nüüd siis “The It Girl” – tegevuspaik: imeline, Oxfordi ülikool, vanad hooned. Aga peategelane: mõttetu, vinguv, hädine, (lisaks veel rase, miks?) samas arusaamatult ennast täis – või tegelikult, ma ei mäleta temast suurt midagi, kuigi ma tõlkisin selle raamatu, mitte ei lugenud ja kui ma tõlgin, siis alati mäletan. Aga ta oli kuidagi nii mõttetu, hädisus on ainus, mida ma mäletan. Kõige atraktiivsem oli kahtlemata tüdruk, kes juba raamatu alguses ära oli koksatud ja lõpuks mõrtsukaks osutunud tüübil polnud ka häda. Aga peategelane, Hannah, oli lihtsalt nii ilmetu ja igav. Aga teie lugege ikka.

Nii umbes kakskümmend aastat tagasi oli meil suurepärane kangelane Bridget Jones. Tal läksid kogu aeg asjad pekki ja üks blunder ajas teist taga. Aga Bridget oli sümpaatne, filmi vaadates või raamatut lugedes olid alati tema poolt, rõõmustasid, kui ta oma põhjapõtradega kampsunis mr. Darcy lõpuks kätte sai. Ja siis oli keegi Legally Blond, millest ma mäletan vähem, aga ikkagi oli sümpaatne tegelane. Ja loomulikutl oli meil “Sex and the City”, imeline, vaimukas, kõik minu inimesed (tekkis lausa soov üle vaadata). Aga praegu ma loodan küll, et Emilyst ja superkokk Gabrielist ei saa iialgi paari, kas võtab Camille Gabrieli tagasi või lähevad nad kõik rõõmsalt igaüks oma teed. (Ma natuke nüüd spoilerdan, aga katsun rohkem mitte). Kui keegi vaatas, öelge, mis te arvate. Peamiselt ma tahaksin teada, kas Emily meeldis teile? Ja kui ei vaadanud, siis vaadake, see on tegelt mõnus kerge meelelahutus. Ma tahaksin väga teada, kas mõni veel näeb asju nagu mina. Tütrega juba rääkisin, aga tema sai just 22 ja talle meeldib, loomulikult, üks lemmiksarju pidi olema, aga isegi tema meelest on Emily veidi ülevõlli naiivne, aga noort inimest see ei ärrita “ja ei oska mehi endale valida”, oli ka lapse kommentaar. Loomulikult meeldib talle Mindy, aga tänapäeva noortele meeldib kõik, mis tuleb Aasiast (minu klišee). Mind, vanamutti, jälle ärritavad (vt postituse lõpp) joogaklubis noored asiaatidest poisid, kes pidevalt iseennast imetlevad ja ise oma naljade peale naeravad (aga ma enam selle insruktori tunnis ei käi).

Mu lemmiktegelane on loomulikult sarkasmikuninganna Sylvie, ma tean vähemalt kahte inimest, keda tahaksin niimoodi kohelda, nagu tema Emilyt, aga paraku puuduvad mul selleks kõik vajalikud omadused, pole mul ei elegantsi ega piisavat sarkasmivaru kuskilt võtta. Aga ta on äge, pealegi on teda mängiv näitlejanna isegi minsut vanem, aga vorm …

Nagu kõik uusaja kangelased on Emily ka nii õige. Ta ütleb õigel ajal õigeid asju, “et suitsetamine on kahjulik; et sa ei peaks oma sõbranna peikaga seksima, (meil vanasti oli küll sõbranna peika absoluutne no-go, meeldis ta siis sulle või ei) aga käi muidugi mu sõnade, mitte mu tegude järgi ja mida sa pärast seletad – the damage was done. Nagu Camille väga tabavalt märkis, kui Gabriel džentelmenlikult kõik enda peale tahtis võtta: „she just mysteriously landed on your dick”. Ja see innuka kutsika nägu ja järelejätmatu soov asjad korda teha. Ja seletada ja põhjendada. Ja armastus reeglite vastu. Herned ja porgandid ja mis peab millises taldrikuääres olema.

Miskipärast rääkisid kõik filmi prantslased natuke liiga head inglise keelt, peale Luci polnud kellelgi piisavalt seda iseloomulikku prantsuse aktsenti, mis magamistoas on nii võluv, aga kui seda kapis peab dešifreerima, siis oeh … ma usun, et ei ületa nüüd mingeid sotsiaalmeediaga suhtlemise piire, kui ütlen, et ühes töörühmas (ei hakka ütlema millises) on meil üks komisjoni esindaja (ei hakka ütlema, millisest peadirektoraadist), kellel on nii uskumatult võluv aktsent (küll mitte koosoleku jaoks), et kui oleks mittekooslek, ma oleks kohe nõus, kuigi ta pole sugugi atraktiivne.

Aga veel filmist. Seda ma tean oma tütre pealt, et tänapäeval seisneb tüdrukute sõprus peamiselt kiljumises, kallistamises ja regulaarselt “oh, my god” või millegi sarnase kisamises (jajah, vast nad teevad ikka muud ka, aga see on see, mis välja paistab). Instagram on elu (noorematel juba midagi muud, aga Emily on 29, tema käib kindlasti instapõlvkonda). Laiemas laastus vastanduvad mulle seal hääbuv hedonism ja uus, kus kõik on liiga õige ja igav ja innukas. Juba esimesest episoodist leiab mitu head ütlust (kõiki tuleb öelda korraliku prantsuse aktsendiga) “I know, but it iz pleazure and without pleazure, what are we?” – “German” (see on lihtsalt briljant), “you, americans, live to work, but we work to live”. “What you say is success, I say … is punishment.” Kuigi mulle tundub, et 24/7 töötamise kultuur on juba seljataha jäetud, aga eks seegi ole üks kišee, mida vanades hedonistlikes riikides Ameerika kohta hoitakse.

Lisaks põlvkondade vastandumine, vanad, minuaegsed inimesed on mõnusad naudisklejad ja siis see uus innukas ja õige … oli ikka rohi vanasti rohelisem.

Mis aga muidu klišeedesse puutub, siis hakkasin kohe mõtlema, mitu pärisameeriklast või pärisprantslast mu tutvusringkonnas on ja kas nad ka klišeedele vastavad, aga pean ütlema, et vähe ja pigem ei. On üks ameerika-saksa segu sõbranna, aga Saksamaal üles kasvanud, tema ei loe. Ja ameeriklasi rohkem vist polegi, vähemalt mitte selliseid, kellega praegusel ajahetkel mingigi tegelik suhtlus olemas oleks. On mõned prantslased, aga nemad ka suures osas ei loe. Prantsuse kapi kolleeg, kes ei loe mitmetel põhjustel a) ta on pigem maailmakodanik, b) millal ta viimati Prantsusmaal elaski…? c) ta osakb eesti keelt (päris korralikult). Siis mu prantsuse keele õps, ta elab küll Prantsusmaal, aga on töökas, tagasihoidlik ja sportlik persoon, kaldub hoopis rohkem feminismi, kui mina. Riietub lihtsalt ja sportlikult, elegantsed kleidid ja kontskingad pole tema rida. Mu teine prantsuse keele õps, kes elab juba nii kaua Kölnis, et juba sellepärast ei loe. Annie, kellega olin koos Genfi ülikoolis. Tema on küll elegantne, sale ja sööb vähe, aga ta elab Haagis ja oskab umbes 7 keelt, nii et jälle ei loe. Aga siiski, Tallinnas elav prantsuse mees, kes sai hüüdnimeks Gallia Kukk, kellega tutvusin Tinderis ja kes sai võimaluse (lühikesest kasvust hoolimata) peamiselt seetõttu, et mõtlesin “saab prantsuse keelt rääkida”. Õnneks ei plaaninud ma temaga kunagi midagi rohkemat kui short fling. Mis plaanid temal minuga olid jäigi lõpuks arusaamatuks, sest vahepeal arvas ta, et võiksime abielluda, mu maja temale vasuvõetavalt renoveerida ja seal elada (sellelel liimile poleks ma iial läinud), siis aga selgus, et tegelikult on tal ka Tallinnas proua ja kõik need jutud oma Kalamaja majast jm olid vist pigem ikkagi jutud proua majast. Ma ei saanudki aru, kas ta sõbrustas minuga proua kõrvalt, või oli proua tol hetkel eks, aga igal juhul üüris ta kõige krooniks minu suvituskorteri (minu elamisega samas majas), et tulla sinna “sõpradega”, nagu ta küsides ja hinda kokku leppides ütles, aga kui ma olin nõusoleku andnud, siis helistas uuesti ja rääkis surnumatja toonil, kuidas situatsioon on „très compliqué” ja ta tuleb tegelikult ühe naisega, kes on tema eksgirlfriend, aga siiski oleks hea, kui ma ei räägiks ega nimetaks, et ta juhtumisi pool eelmist nädalat siin veetis. Jäin nõusse, sest mis siis ikka, mul polnud tema suhtes mingeid ambitsioone (muidu poleks nii lihtne olnud) ja nimetet poole eelmise nädala jooksul olime me kordi tülitsenud ja ma tegelikutl ootasin, et ta ära läheks. Kui mul olnuks vähegi soovi asja veel rohkem üle vindi keerata, oleksin iga kell võinud uksest väljuda Kuke mahaunustatud kampsuniga ja öelda möödaminnes, et “näe, jäigi eelmine nädal siia.” Samal ajal oli mulle Kölnist külla saabunud mees, kes kandis nime Roosa Kasukas aka „mees, kes ei tahtnud minuga magada”. Asja tegi pikantseks see, et Gallia Kukk, hoolimata sellest, et ta saabus teise naisega, tundis siiski ka huvi, „mismõttes on siin see allemand” ja miks ta siin on. Ja kas see oli sul niimoodi planeeritud, et mina lähen ära ja kohe tuleb sakslane? Tema ikkagi ei suutnud uskuda, et sakslane, Roosa Kasukas, on tõepoolest minu hea sõbranna, soole vaatamata ja mina kui naine ei huvita teda mitte üks teps. Parimate traditsioonide järgi istusime koos aias, jõime veini, sõime hommikust (süüa teha ja veini valida ta oskas) ja tegelikult oli kõige viletsama positsioonis hoopis Gallia Kuke kaasavõetud ex/mitte-enam-ex-proua, mingit kala pidi ta aimama, sest kohe saabudes oli ta mind guugeldanud ja leidnud infot, mida ma polnud pidanud vajalikuks Kukele avaldada (nagu mu vanus, proua oli must kõvasti noorem, Kukk mitte). Ta ei meeldinud mulle eriti, pean mainima, mitte Kuke pärast, aga ta oli selline väike blond, aga väga ründav ja minu maitse jaoks liiga otsekohene isetehtud business woman läbi ja lõhki. Lõpuks tahtis hirmsasti firma arvega ööbimise eest maksta, jäin sõbralikult nõusse (kuigi Kukk oli leppinud kokku maksmise sularahas) ja pidin seda tobedat 150 eurtsi ootama kaks kuud ja võib-olla olekski maksmata jäänud, kui ma poleks Kukele öelnud, et nii ei lähe. Mille peale kuulsin neid telefonis vastastikku karjumas. Oeh, oli see vast tsirkus. Aga Kukk, jah, tema püüdis mind alles hoida ja prouat ilmselt ka. Mina tundsin end suht mõnusas positsioonis olevat, sest ainsana kogu seltskonnast mõistsin ma kõiki kasutuses olevaid keeli ja Kukk rääkis prantsust minuga iga hetk, kui soovis, et proua aru ei saaks, mis oli peaaegu kogu aeg ja ma ikka püüdsin inglisele pöörata, aga lõpuks loobusin, sest pole ka minu asi võõrast prouat poputada, kes on mind otsekohe guugeldama asunud. Polnud ka proua anglees suurem asi, mille kohta Kukk (kelle oma ka polnud) talle pidevalt märkusi tegi. Ühesõnaga, ma olin ainus, kes mõistis kogu juttu ja kellel ei olnud mitte ühegi kohalviibija suhtes mingeid huvisid, mistõttu tundsin end suhteliselt olukorra peremehena. Oeh, kui nüüd mõtlema hakata (see oli kolm suve tagasi), siis paras mess, sellest saaks ka ju mingi tragikoomöödia. Kukk, olgu öeldud, kirjutab mulle jätkuvalt vahel Messengeris ja küsib, kuidas mul läheb, mille peale mina vastan alati viisakalt, et suurepäraselt ja ma loodan, et temal ka. Ja sellega meie vestlused piirduvad ja mis minusse puutub, siis sinna ka jäävad.

Lõpetuseks veel paar head ütlust Emilyst, aga mitte Emilylt.

“He is way too young! And young people tend to annoy me.”

“Just because it’s expensive, it doesn’t mean it’s luxury.”

Chinese people are mean behind your back, French people are mean to your face.”

“Are you going to have lunch? – I’m having a cigarette.”

10 thoughts on “#@Emily in Paris

  1. Olen ka Emily-sarja vaadanud ja algul ei saanud kuidagi vedama, aga tasapisi hakkas täitsa meeldima, nii et kannatas vaadata küll. Eks see Emily oli tõesti selline Ameerika naiivitar, kohati ikka väga. Aga ma kuidagi ei vaadanudki teda nii, et kas ta meeldib mulle või mitte, lihtsalt lasin tal olla selline, nagu ta oli.
    Mulle meeldis ka Sylvie, väga äge ja no see vorm …
    Tore on Sinu lugusid lugeda, jään järgmist ootama. 🙂
    Katrin

    Liked by 1 person

  2. Mina ei suutnudki Emilyt lõpuni vaadata, vaatasin paar osa ära ja nii valusalt klišee oli, et jätsin pooleli. Killukati kommentaari lugedes tuli meelde, et mul oli omal ajal sama seis Gossip Girl’iga – alguses ei saanud väga vedama, paha ka ei olnud, aga tundus, et äkki rohkem noorematele mõeldud. Aga mida edasi, seda huvitavamaks läks ja polnud üldse enam nii noortekas. Lihtsa vaatamisena soovitaks pigem seda.

    Liked by 2 people

  3. No ma proovisin Pariisi-Emilyt vaadata. Pool osa suutsin, seda ka salliheegeldamise kõrvalt. Ei suutnud rohkem.

    Aga kui sa nüüd puust ette ja punaseks teed, et meelega on ehk tehtud ta totakaks ja naerame nõmeda stereotüübi üle mitte temaga koos… ei, ikka ei suudaks 😅 elu on liiga lühike.

    Like

  4. Minule tundub, et sinul on palju kirjumaid seiklusi olnud kui mingi klišeedest pakatav sari 😀 Emilyt vaadanud pole ja ilmselt ei hakka ka, aga selles osas olen nõus, et naiivsust ja mõistmatult nõmedaid käike on tegelaste puhul silma hakanud küll viimasel ajal. Vb sellest, et oleme ise juba nii palju küpsemad inimesed, nooremana poleks häirinud? Üldiselt ma ka ikka tahan, et tegelased meeldiks, siis on sarja mõnusam vaadata/raamatut mõnusam lugeda. Vähemalt peaksin ma aru saama, miks keegi käitub nii nagu ta käitub. Ka see, et keegi noorusest tingitud kogenematusest mingeid valesid otsuseid teeb, on adekvaatne põhjus. Aga sageli minnakse ka nendest raamidest välja, sest keegi ei saa nii loll olla, et üht ja sama nõmedat viga mitmeid kordi järjest teha…

    Liked by 1 person

  5. Ma olen selle sarja ära vaadanud, nii palju kui teda on. Kerge meelelahutus, ma väga ei süvenenud ja keegi mind ei ärritanud, vist samal põhjusel, mis su tütar ütles, et nad on ju noored ega oskagi veel paremini. Kuigi sellega olen nõus, et Sylvie on kõige vingem tegelane.
    Ma vaatasin hiljuti uut tõlgendust Austini “Veenmisest” Netflixist, Dakota Johnsoniga peaosas, ja see meeldis mulle väga. Romantiline komöödia küll, aga huumor oli mõnusalt peen ja intelligentne.
    Ja aitäh, et kahe naisteka eest hoiatasid. Vaatasin mõlemaid selle pilguga, et vist peaks lugema, kuigi mulle ka eelmised Rosie Walshi romaanid ei istunud, aga ma usun teise (ja kolmanda ja neljanda) võimaluse andmisesse. 😀 Ruth Ware poolt on ikkagi üllatav, et ta nii naistekaks ära on pööranud. Kuigi tal vist ka osades romaanides need peategelased pole just üleliia armastusväärsed.

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s