See oLi juba natuke aega tagasi, aga räägin ikka

Mitte et ma oma sünnipäevadest viimase umbes 20 või 25 või issand ise teab mitme aasta jooksul midagi arvanud oleks. Ma olengi see, keda ei pea õnnitlema, kellele ei pea sotsiaalmeedias “Palju õnne!” ütlema, ei pea lilli tooma ja üldse, vabalt võib sünnipäevast üle libiseda. Ja eriti ei tohi küsida “Kui vanaks sa said?”. Olin veidi ülllatunud, kui sõber ja kolleeg saatis ükspäev ootamatult sõnumi, uurides ega ma oma sünnipäeva Dubais veeta ei taha. Eee … oot … mis? Oli mu esimene kokutav reaktsioon, sest päris kindlasti ei olnud tal plaanis mind reisile viia ega isegi endaga reisile kutsuda (see viimane võiks teoreetiliselt muidugi võimalik olla, aga tõenäoliselt mõnda muusse paika). Järelikult oli asi muus. Oligi. Oli World Government Forum. Kui mul oleks reisisihtide top 10, siis Dubaid seal ilmselt ei oleks. Ja turismireisi sihtpunktina jätkuvalt mitte, aga kui keegi tahab mind kohale lennutada, et saaksin vaadata pilvelõhkujaid, seista tund aega sabas, et sõita umbes kilomeeter maad liftiga (sellest oleksime tegelikult loobunud, kui olnuks võimalik järjekord ümber pöörata ja teist korda ma seda ilmselt ei teeks), et jõuda maailma kõrgeima inimtekkelise kõrghoone tippu (Burj Khalifa), imetleda selle sama kõrghoone hoovis kaunist purskkaevude mängu ja hotellikatusel basseinis ujuda, siis hea küll, miks ka mitte. Näha palmikujulisi tehissaari, lisaks mitmeid Aaraabia Ühendemiraadi tähtsaid ninasid, Brunei sultanit (väga euroopalik ülikonnas vuntsiga mees oli) Saudi Araabia energeetikaministrit (rahulik, veidid laid-back ülbusega iseenda väärtust tundev tüüp), paljude rahvusvaheliste telejaamade tuntud uudisteankruid arutelusid modereerimas, uskumatus koguses mehi valgetes kleitides (tahtsin kogu aeg ümiseda SEDA laulu pöörake tähelepanu kolmanda salmi algusele) kauneid araabia naisi kõikvõimalikes kostüümivariantides, Eesti viiendat presidenti (Kersti Kaljulaid) rääkimas ikka ja jälle meie digiarengutest, mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide juhte jnejne, aga eelkõige meenutaksin endale, et elu toimub ka väljaspool Euroopa Liitu (väga värskendav vahelduseks), siis palun, olge lahked, lähen hea meelega.

Lisaks veel EXPO 2020, kus heitsin küll pilgu vaid Eesti ja Belgia paviljonidele. EXPO oli kehvasti läinud, selles mõttes, et oodati 25 miljonit külastajat, aga umbes nädal enne lõppu oli neid käinud ainult 20 milli. Muidugi läksid piletid iga päevaga odavamaks ja ma isegi ei tea, kas need viimasel nädalal üldse midagi maksid, meie olime ka just siis ja külastajaid oli palju, seega said ehk ikka oma 25 milli kätte. Aga ei tea. Kokku oli osalejaid 192 riigist (vist, olen peaaegu kindel). Mõned paviljonid olid palju uhkemad kui teised. AÜE enda oma muidugi ja Saudi-Araaabia, kes tahab end ka hakata turismisihtkohana tutvustama. Muuseas, venkude paviljon, mis pidi väljanägemiselt kujutama Saturni, oli superpopulaarne, vaatamata kõigele. Sõda tuli muidugi jutuks, igasugustes kontekstides, eelkõige muidugi nafta ja gaasi kontekstis. Huvitav ja hariv oli kuulda hoopis teisi vaatenurki, kui me EU-s kogu aeg kuuleme. Alguses tundus mõni neist väga võõrastav, aga kui veidi järele mõelda, siis miks ka mitte. Kõik oleneb taustsüsteemist ja sellest, kust poolt vaadata. Ja kes olen mina, et otsustada, kas Venemaa tuleks OPEC+ välja visata, kui see on puhastverd naftaotstarbeline organistsioon ja maailmarahu tagamisega pole sel midagi pistmist. Emotsionaalsest seisukohast muidugi tahaks ju venkud kohe igalt poolt minema peksta ja Mutinile tule otsa panna, aga maailm peab ju kuidagi toimima. Jaah …

Kui Araabia kant juba jutuks tuleb ei saa ikka üle ega ümber hijaabist, burkast ja niqabist ning mistahes naisikatva rõivastuse variantidest. Neid oli igasugustes variantides. Oli näha, et mõni proua kandis oma hijabi pigem kui traditsioonilist rõivast (umbes nagu meie kannaks rahvariideid, kuulates üht podcasti AÜE kohta kuulsin neid endid seda ka niimoodi tõlgendavat), polnud tal juuksed kaetud ega midagi. Teine võttis asja tõsisemalt ja oli juuksed korralikult katnud. Laval esinenud naisministritest ühel polnud üldse, teisel oli, aga pooled juuksed väljas ja kolmandal olid juuksed korralikult kaetud, šeikal (naissosot šeik) oli ja juuksed korralikult kaetud. Mõtlesime, et tema puhul võib-olla on noblesse oblige. Niqabe (näokatteid, kust paistavad ainult silmad) ei näinud konverentsipaigas ühtegi, linnas kokku vist kahte). Vahemärkusena olgu öeldud, et lennujaamas on eraldi saba naistele, kes ei saa nägu paljastada.

Tihtipeale olid kõik need esemed imelistest kvaliteetsetest materjalidest, uskumatute kaunistusega ja nende alt välkusid ülipeened kingad ja kui prouad tualetis end kohendasid, oli näha ka burkade alla peidetud moekaid ja kalleid hilpe. Olgu ka öeldud, et mitte kõik prouad ei kandnud traditsiooniliselt varjavat rõivast. Ja mis puudutab Dubaid, siis ma saan aru, et tegemist on nii liberaalse emiraadiga, et mittemoslemile on praktiliselt kõik lubatud (võib-olla moslemile ka, aga nad vist ise ei taha. Hilisem täpsustus, jälle podcastist kuuldud: riigi poolt ongi lubatud, igaüks ise otsustab, mida otsustatakse peresiseselt, see on muidugi juba teine asi). Minu küsimus enne ürituse algust: “Kas meil peavad randmed ja pahkluud kaetud olema?” osutus täiesti kohatuks, kui linnas ringi patseerivaid kauba- või mis iganes turiste silmitsesin. Veini sai ka, mõlemas restoranis, kus sõime; sünnipäevaõhtusöök toimus küll ilma alkoholita paigas, aga ausalt öeldes ega pärast pikka tööpäeva sellest erilist lugu ka polnud. See-eest sai manustatud ülimagus neitsilik kokteil. Samas viimasel õhtul tuppa tellitud õhtusöök, mis soojas sumedas öös suurlinnavaadete paistelisel rõdul sai söödud, oleks ilma veinita küll hoopis nadimalt maitsenud.

Kogu see moslemi ja kaetud/katmata tematika on alati olnud suht vastuoluline, minu jaoks ka huvitav ja mu seisukoht (juhul, kui mul kõrvalseisjana üldse on õigus seisukohale) on juba viimased aastakümned selline, et meil, eurooplastel ei ole põhjust oma nina sinna toppida, eriti pärast seda, kui sattusin artiklike või sõnavõtule kusagil, kus, seda enam ei mäleta, teemal, et burka/hijabi kandmine on mosleminaisele midagi hoopis rohkemat kui enese varjamine võõraste silmade eest. Et see on nagu nähtamatu sein, müür, tara – kuidas iganes soovite – mis loob piiri tema ja välismaailma vahele, seda kandes tunneb ta end turvalisemalt ja enesekindlamalt, seega ei tohiks mitte keegi peale tema enese otsustada, kas, kus ja kui palju ta seda kannab. Ok, naistepoolse iseotsustamisegaa on Araabia riikides ilmselt suht halvasti siiamaani, aga see on hoopis üks teine teema, mida vast puudutan ka hiljem lühidalt, aga igal juhul olen ma ülaltoodud argumendiga sajaprotsendiliselt nõus. Meenub taas üks eesti moekunstnik-isehakanud-nõustaja-teadjanaine, kes oma loengus harimatus keeles kisas, kuidas “meie Euroopa naised võitleme, et nemad ei peaks …” Olen seda blogis enne ka nimetanud, ju jättis kustumatu mulje. Aga päriselt, kui oled nii rumal, võiksid seda ju valjul häälel mitte kuulutada. Kui keegi hakkaks äkki võitlema, kusagil teisel pool ookeani, et Kihnu naised ei tohiks oma triibulisi Kihnu seelikuid enam igapäevaselt kanda …

Aga kõige selle temaatika peale tekkis kohe huvitav vaidlus oma prantsuskeele õpsiga. Kes ka suhteliselt kitsarinnaliselt mumeelest sellesse suhtus. Ta on muidugi palju feministim kui mina, arukas ja laia silmaringiga inimene üldiselt, maailma näinud, räägib mitut keelt, aga siinkohal oli ta küll väga kindlameelselt seisukohal, et “seal peavad naised end katma, sest muidu mehed vahivad ja see on ebamugav, häiriv nende füüsilisele terviklikkusele (eesti keeles nagu ei saa niimoodi öelda, aga mul ei tule ka praegu head mõtet pähe: füüsiline enesemääramine? õigus oma keha üle otsustada?). See on häiriv ja ebamugav küll, kui keegi jõllitab, aga tänapäeva maailmas, kui sa just mingi sügavalt moslemiriigi sügaval pärapõrgus katmata ringi ei käi … no ma ei tea, kes ikka niiväga. Idioote leidub ju igal pool. Mina püüdsin ikka seletada õpsile, et traditsiooniliselt katva rõiva kandmisel on kindlasti palju rohkem kihte ja aspekte, mida meie eurooplastena lihtsalt ei taju, aga ei, siinkohal polnud proua minuga üldse nõus, ikka ajas oma, et mehed on mölakad (väljendudes küll rafineeritumalt ) ja naised ise mingil juhul ei kataks end. Just selle viimasega ma ei nõustugi mitte üks teps. Täisverelise eurooplasena isegi mõtlen vahel, et oleks tore, kui saaks mingi burkalaadse telgi peale tõmmata (mitte sellepärast, et vahitaks, mis te nüüd, ma olen siiski keskealine mutt, no milleks minusugust vahtida), aga poleks mingit muret, mis selga panna 🙂 ja kui ees ootab kohtumine mõne ebamugava persooniga, oleks hoopis toekam tunne, kui oled osaliselt peitu pugenud, rääkimata siis veel sellest, kui oled sellises traditsioonis üles kasvanud. Kui oleks minu teha, võiks (Euroopa) avalikus ruumis olla keelatud ainult niqab (näokatte), sest tõepoolest, meie kultuuriruumi jaoks on see liig. Prantsusmaal on keelatud kõik religiooni tunnused avalikes asutustes k.a. ristuusu omad näiteks. Belgias pidid ka nüüd olema, ütles mu belglasest sõber, samas kui tema koolis käis (mis oli 80 teine pool – 90 algus) kandsid katoliku koolis nunnad nunnarüüsid (ja võisid õpilastele kaardikepiga vastu näppe äsada), nüüd peavad käima harilikus riides (olla alguses väga naljakas olnud, sest vaestel nunnadel polnud vähimatki oskust end ilmalikult rõivastada), aga Euroopa koolis, kus pandeemia ajal korrapidajamutiks olin, olid vähemalt hijabid lubatud, sest mul oli kolleegide hulgas mitu prouat, kes käisid korralikult kaetud juustega.

Teine asi, mida tahtsin lühidalt nimetada ongi naiste enesemääramise ja iseotsustamise võime. Vaevalt, et sellega asjad liiga hästi on, kuigi teatavaid arenguid kindlasti viimase aastakümnete jooksul on toimunud, Emiraatides vähemalt, mis muutus ka praeguse valitseja trooniletõusuga, ma ei viitsi aastat otsima hakata, aga ikka mõni aeg tagasi, kui ta otsustas, et pool parlamendilaadsest valitsemisinstitutsioonist muutub edaspidi valitavaks (ja ainult teise poole määrab ametisse valitseja, enne määrati terve parlament). Ürituselgi võtsid sõna esimene naisminister üldse (kes võis olla vast hilistes viiekümnendates või kuuekümnendate alguses proua) ja noorim naisminister (max 30, aga ilmselt noorem), naissoost keskonnaminister, kes oli hariduselt hoopis mehaanikainsener ja täiesti euroopaalin naine jai üks asevalitseja šeigi tütardest. Viimatinimetatud šeika paistis küll olevat isa poolt ametisse määratud (mul puudub kapatsiteet otsustada, oli ta selleks ka pädev, aga miks ka mitte) ja ülistas isakest ja tema lahkust taevani, mis tekitas teatavat segadust, sest olin just enne leidnud, et sama asevalitseja kaks tütart olid isa peale Inglismaal kaebuse esitanud tahtevastase koduarestis hoidmise ja muu sarnase eest. Esinev naisterahvas kandis nime Latifa ja üks kaebusee esitanud tütardest oli ka samanimeline. Et kas leppisid isaga pisaraterohkelt ära ja isake andis tasuks hea käitumise eest linnaplaneerimisosakonna juhtida? Kohalikumate kolleegidega vesteldes selgus aga, et Latifa-nimelisi tütreid on kolm (ju siis populaarne nimi). Üldse pidi Mohammed bin Rašid Al-Maktoumil olema umbes 30 last (kuigi Wikipedia ütles 16) ja naisi kuus, aga see jäigi mulle arusaamatuks, mitu tal neid korraga on, sest ühest, Jordaania printsessist, on ta kindlasti lahutatud ja nende kahe kaebuse esitanud tütarde ema osas ma ei saanud üldse aru, kas ta abielus ka šeigiga oli/on, sest guugeldamine nimetas emaks (vist) lihtsalt Alžeeria kodanikku. Aga seda kõike saab internetist lugeda, ma ei hakka siin pikalt seletama. Igal juhul paras türann on ta kindlasti ja valitsemine on vähemast poolenisti autoritaarne. Noorim naisminister ülistas ka isakest-valitsejat, tänu kellele tal kõik need võimalused olemas on.

Dubai kontseptsioon iseenesest on küll suhteliselt absurdne, kuigi pilvelõhkujad ja tehislikud palmisaared on toredad vaadata, siis just kunstlikkus ja tehislikkus on peamine põhjus, miks mind sinna niisama reisima ei tõmbaks. Samas nimetas jällegi seesamaa Emiraatidest rääkiv podcast, et me võime ju selle absurdsuse üle naerda ja seda pilgata, aga Dubaist on saamas araabiamaailma loovkeskus. Linnakust või kvartalist, kus toimus EXPO jääb näiteks 80% alles, hooned tehakse jätkusuutlikeks ja sellest saab uus linnaosa, loomekvartal. Kliima oli seal küll mõnus, +37, just minu masti temperatuur, aga seda on vähem tehislikes paikades ka, peesitaks pigem mõnel Kariibi mere saarel. Või isegi Tais, või Indoneesias, või Balil või … kus iganes. Tegelikult kahetunnine ajavahe ja pikad lennud (kuigi Air Emirates on isegi turistiklassis väga hea tasemega lennuliin) olid nii väsitavad, et toibusin hea mitu päeva reisi-töö-magamatuseväsimusest ja ei läheks tükk aega ühelegi reisile.

Veel mõni huvitav asjaolu Emiraatide kohta: seal ei ole tulumaksu (riik on naftast nii jõukas, et neil lihtsalt pole vaja inimestelt pappi käest ära võtta), ainult umbs 10% elanikest on kodanikud, ülejäänud kõik on residendid. Jällegi, podcast, kust ma teadmisi ammutasin ütles, et residentidel on väga hull elu ja üldse mingeid õigusi ei ole, aga ma ei kipu seda uskuma, sest a) miks nad muidu sinna ronivad ja b) ilmselt on vahe, kas oled hullu papi eest ülesostetud tippkokk, vajalik tarkvaraarendaja (Dubai on ka araabiamaailma digipealinn) vm selline tegelane või siis lihttööline, kes 40 kraadises palavuses rasket tööd peab rügama, selle eest minimaalset palka saades. Valitsustefoorumil kinnitasid küll kõik nagu ühest suust, et kanname hoolit ühtviisi nii kodanike kui residentide eest. Inimõigustega neil samas ilmselt liiga hästi ei ole ja surmanuhtlus on ka kindlasti alles. Varguse eest ehk kätt siiski maha ei raiuta.

Ja kui kedagi peaks huvitama, miks me seal olime, siis uskuge mind, ise mõtlesime ka sellele. Sest kõik eestlased oskavad vähemalt omateada inglise keelt ja kes ei oska, sellistesse kohtadesse ei roni või vaaatab niisama ringi, sest kesse siis ikka tõlke eest maksma hakkab, ja üldse”see on nii lihtne, miks see nii palju maksab”. Ülejäänud kabiinid olid pealegi sellised mammutkeelte omad: araabia, inglise, prantsuse, hindi, hiina, korea. Ja siis väike kääbus: Eesti. Aga selgus, et šeik on loonud miski digi- ja tehnoloogiaauhinnna, mida antakse välja kümnes kategoorias ja ühes kategoorias oli võitja Eesti idufirma: Bürokratt. Ja ilmselt austusest laureaatide vastu meid sinna kohale tassitigi. Aga mulle meeldis. Kui nad mingil aastal meid jälle tahavad, siis ma olen varmalt valmis minema.

5 thoughts on “See oLi juba natuke aega tagasi, aga räägin ikka

    1. Püüan endast parima anda. Ega ma neid nüüd ka kogu aeg ei kuula, aga vahepeal pidin end prantsuses korralikilt üles pushima, siis käisin kogu aeg ringi kõrvaklapp peas ja mingi prantsuskeelne jutt kõrvas :-).

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s