Maid

Mul oli siin üks mustand, lugesin ta läbi ja tundub, et võib täitsa üles panna. Nüüdseks olen „Maidi” juba suures osas unustanud, nii et isegi ei oska sõnavõttu enam täiendada ja isegi kui ta on poolik, siis niisugusel kujul ta nüüd üles astub, pühendusega mu ristilapsele, Martha Katariina Luigujõele, sinule ma ju pidin seletama, MIKS ta mulle pinda käis.

Kuna sai veksel välja antud FB postituse all, et ma vaatan lõpuni sarja “Maid” ja siis kirjutan, miks peategelane mulle närvidele käis, tuleb see ära teha. Kuigi lõpus ei käinud enam niivõrd, kui alguses. Ma ei saanud ka aru, mis temas nii muljetavaldavat oli, enne kui sõbranna seda eile selgitas.

Enne, kui pikemasse tiraadi laskun ja edaspidise peksu vältimiseks/leevendamiseks olgu öeldud: ma mõistan lähisuhte vägivalda kui probleemi ja usun, et seda eksisteerib hoopis rohkem, kui me arvata oskame; ma tean, et vägivald ei pruugi olla ainult füüsiline; ma olen kindal seisukohal, et teist võimalust ei ole vaja vägivallatsejale anda. Ei, ma ei ole ise lähisuhtevägivalda kogenud, ei vaimset ega füüsilist. Ei, ma ei arva, et oleksin seetõttu privilegeeritud, olen lihtsalt harilikku elu elav. Jah, ma usun, et vägivallaprobleemiga ühel, teisel või kolmandal moel kokkupuutunud oskavad sellega paremini samastuda.

Lisaks olgu öeldud, et “Maid” on hea sari. Kindlasti panustab vaimse lähisuhtevägivalla teadvustamisse, naiste varjupaikade populariseerimisse (jajah, halb sõnavalik), suurendab veendumust, et sealt saab abi. Ja seegi on hea, et peategelane mulle veidi pinda käis, seeläbi oli ta ka inimlikum natuur, mitte puhas süütuke, kes siin pasameres nüüd peab kõigi halbadega hakkama saama. Üldse, läbinisti negatiivsest ega läbinisti positiivset tegelast ei olnudki, kõik olid kuidagi inimesed. Jah, ka vägivaldne tüüp oli tegelikult omadega hädas ja ma uskusin, et ta päriselt tahtis oma joomaprobleemist vabaneda (sest kui leebelt ta lõpuks olukorra lahendas) ja isa, kellele mumeelest ikkagi ülekohut tehti.

Võib-olla ma oleksin pidanud kohe pärast filmi vaatamist kirjutama, sest ega see film nüüd nii muljetavaldav ka polnud, nüüd mulle juba tundub, et mis tal siis ikkagi viga oli, aga kuna lubasin, siis õnneks tegin mõned märkmed ja loen kohe ette, MIKS ta mulle pinda käis.

Laias laastus oli tegemist ärritavalt enesekeskse tüübiga, kellel alati oli keegi teine süüdi, isegi siis, kui ei olnud.

Lapsel on sõidu ajal käsi aknast väljas – Ameerika kiirteel. Mis su peas toimub? Ja veel hullem – peatud kiirteel, ronid autost välja – ostsid need load või ? Ei, mul ei puudu empaaatia välja kukkunud mänguasja osas, AGA kumb on olulisem, kas kaotatud mänguasja pärast kurvastav laps, või elus laps, kellel on kõik jäsemed jätkuvalt küljes. Ja siis sõimad inimest, kes su autole sisse sõitis ja imestad, et sulle trahvi tehakse.

Jõukat noorpõlvesõpra kasutas ära, rikast Reginat kasutas ära, isa pillutas siia-sinna nagu nartsu (kui otsustasid, et sul on lapsepõlvetrauma endiselt alles, siis ära suhtle, mitte nii, et ma olen uhke ja ei suhtle, aga siis, kui ma tahan, et sa mu ekspartneri peale kaebaksid minu kasuks, siis sobid küll). Ausalt, ma olin siin isa poolt. Üldse tundus mulle, et tema oleks võinud oma aastatetaguse eksimise juba andeks saada. Ta ju püüdis. Ema oli talle ainus võrdväärne partner. Tahan teen/ei taha, ei tee. Alguses meeldis ema mulle üldse kõige rohkem, pärast … noh, veidi vähem.

Ma isegi ei mõistaks peategelsepoolset lõputut ärakasutamist niivõrd hukka, kui ta sinna juurde poleks olnud näiliselt nii totakalt uhke, miski ei kõlvanud. Pole midagi parata, kui sul endal ei ole, lepi sellega, mida antakse. Ja miks sulle tundus, et sinul ainsana on vaja tööl käia? Eksmees võitles samuti oma sõltuvsega, tal oli samavõrd vaja tööle minna. Ja raha vajasite mõlemad ühtmoodi. Vahepeal jäi ikka selline mulje, et kogu maailm peaks siiski tema ümber keerlema.

Kuidagi poolik on see, mingit lõppu ei ole, aga ausalt, ma ei oska rohkem midagi öelda, las ta siis olla.