Seitse aastat lahutusest

Seitse aastat lahutusest, vol 1

Hommikul siiin https://katarinavonb.wordpress. kurtis, et detsembrikuises igavuses keegi midagi ei kirjuta, samas inimesed sõrmitsevad igavledes bogirulli, et loeks midagi, kui keegi midagi kirjutaks. No hea küll siis, olge lahked.

Seitsmeaastastest tsüklitest inimese elus räägitakse igasugu asju. Et seitsme aastaga muutub kõik, teadvus transformeerub (oot, mida see täpselt võiks tähendada), inimene on pärast täiesti teine, kõik algab otsast peale ja mida iganes. Mõned allikad räägivad vist ka üheksa-aastastest tsüklitest, saa sa siis nüüd aru. Aga mitte sellest ei taha ma kirjutada, vaid kirjatükk pealkirjaga “7 aastat lahutusest” on mul juba mõnda aega mõttes mõlkunud. Mõni sõbranna lausa ootab, nagu kuulnud olen. Vahepeal oli mul plaan kirjutada suisa mitu lugu järjestikku, kuidas ma muutunud olen, kui hästi see on mulle mõjunud ja miks mul ei olnudki vaja vana elu tagasi saada, kuigi esimese ja ilmselt ka poole või rohkemgi teisest aastast pärast lahutust seda hirmsasti soovisin. Aga nagu ikka, Universum oli jälle targem, teadis paremini, mida mul vaja (ju ma seda tagasisaamise soovi siis, jumala abiga, nii täpselt ei formuleerinud ka) ja otsustas mind veidi praadida, aga pärast preemiaks parema elu anda. Loomulikult tingimusel, et olen õppetunni ära õppinud. See on muidugi vaid minu interpretatsioon, Universumiga pole olnud võimalust diskuteerida.

Nüüd on lahutusest möödas juba seitse aastat ja paar kuud pealegi ja ausõna, kogu see aeg, enne seda oleks olnud nagu mingis teises maailmas, kuskil hoopis mujal, mingid teised inimesed ja nende elu. Muidu läheb aeg juba kiiresti, “alles oli suvepuhkus ja kohe jõulud ukse ees”, aga selle seitsme aasta jooksul on muutunud nii palju, eelkõige minu kui inimese sees, peas ja mõttemaailmas, mõned geograafilis-füüsilised liikumised muidugi ka, et kogu see lugu oleks olnud nagu vähemalt 17 kui mitte 70 aastat tagasi. Täna juhtusin lugema soodomagomorra teatriskäigust ja kuna etenduse kirjelduse üks detail haakus 99.5% meie lahkumineku juurde käiva tramburaiga, samuti soodomagomorra tõstatatud küsimused, siis tundus paslik ots lahti teha. Tsiteerin soodomgomorrat:

No ja kas meil on õigus soovida kätte maksta, kui keegi meid maha jätab? Meie purunenud lootused ja unistused. Meie pühendumus. Kaotatud aeg? 
Kas meil on õigus soovida ja nõuda, et me ei kaoks pildilt? Et meil oleks uues olukorras samuti võimalus niite tõmmata? Tähelepanu ja hoolimist pälvida? 

Nagu ei oleks tõesti. Kättemaks võib ju magus olla, aga ainult lühikeses perspektiivis. Lõpuks on võidumees siiski see, kes jõekaldal istub ja ootab, kuni vaenlase laip mööda ujub. Samas, kas lahutuse puhul ongi? Kas eksist saab vaenlane? Kunagi, ammu enne lahutust sidus meid selle isikuga ju midagi ilusat, head, sooja – kas see just armastus oli (ma olen armastuse kui terminiga opereerimisel üldse ettevaatlik), aga midagi pidi ju olema – kiindumus, hoolimine, kasvõi kirg, kui midagi muud ei olnud, lähedus, usaldus, sõprus – you name it. Muidugi, armastusest vihkamiseni olevat üks samm ja mis seal ikka imestada, kõige lähedasem oskab ja saab kõige rohkem haiget teha, olgu või tahtmatult. If you love him, let him go on tore sõnakõlks, aga palju võiks pärismaailmas nii suuremeelseid inimesi leiduda? Mina see igal juhul ei olnud. Aga noh, ma ei armastanud ka. Seda tean ma nüüd päris kindlasti. Nüüdseks ikka juba mitu head aastat, aga eriti alates 2019 aasta suvest, kui suisa teise riiki kolisin, on see eelmine elu küll täiesti surnud ja mahamaetud. Mul ei ole oma eksi suhtes ühtegi tunnet. Mul on ükskõik, kas ta on elus või surnud, mis elu ta elab ja kuidas tal läheb. On inimesi, kes ütlevad, et on päris õudne, et kuidas ma saan nii ükskõikne olla. Aga ausalt, ma ei saa südant valutada kogu maalma pärast ja nüüdseks on tema minu jaoks lihtsalt üks inimene kõigi nende ülejäänud seitsme miljardi seas, kes planeeti asustavad. Mul jätkub huvi inimeste jaoks, kes on mulle olulised. Hea küll, väikese mööndusega, kuna ta on mu poja ametlik isa (aga mitte bioloogiline, et asju keerulisemaks teha) ja poja jaoks olulise tähtsusega isakuju, siis jah, olgu parem elus ja saagu endaga ilusti hakkama, et pojal poleks muret. Pigem siis niimoodi. Aga ei, ma ei soovi talle midagi, ei head, aga ammugi mitte halba.

Aga tegelikult ma tahtsin ju hoopis millestki muust rääkida. Sellest, mis minuga on toimunud, kuidas see mulle kõik on mõjunud ja mida ma iseenda kohta teada olen saanud. Kui järgnev tundub kellelegi minupoolse tuha pähe raputamisena (mida ka vahel olen kuulnud), siis ei, mitte sugugi. Ma ei süüdista iseennast mitte milleski. Ma analüüsin olnut, saan aru, mida ma valesti olen teinud, millised asjad suhtes päris kindlasti ei tööta ja kuidas edaspidi oma suhteid mõttetu karenliku käitumisega mitte ära rikkuda (juhul muidugi, kui ma tahan neid hoida). See on üsna ratsionaalne arutelu, tõsi, ma ei haletse ennast ega patsuta toetavalt õlale, et “olid, olid tõesti õudne mõrd, aga ikkagi ei oleks tohtinud sind maha jätta. Sest SIND, PRINTSESSI, ei jäeta ju maha.” Täpselt nii ma tollal mõtlesin, aga nagu näha, eksisin ja kuidas veel. Ja kui kuskil jutu sees peaks kõlama irooniline noot eksi suunal (sest ega temagi patuta polnud), siis pidage lugedes alati meeles, et tegelikult nüüd, enam kui 7 aastat pärast lahkumineku pean ma talle tänulik olema, et ta mu maha jättis, sest muidu ei oleks mulle niisugust arenguvõimalust tekkinud. Ja kui peaks ilmnema, loodan küll, et ebatõenäoline, aga never say never, asjaolu, et eksi praegune kaaslanna ikka veel mu blogis luurel käib, siis palun, enne kui hakkad mind advokaadi või kohtuga ähvardama, tuleta meelde, ma olen talle tänulik! Loodetavasti tõlgib googletranslate selle arusaadavalt. Aga ehk pärast 7 aastat enam ei käi.

Aga eneseaarengu juurde. Jah, ma olin selle suhtes absoluutne Karen. Miks? on ainuke küsimus, millele ma kogu oma pika arenguprotsessi jooksul veel vastust pole leidnud. Sest algus oli ju ilus. Mul oli sümpaatne, tark ja intelligentne välismaa mees (jajah, ma olen see põlvkond, kes endale lasteaiast peale välismaa meest igatses, nõuka taak, noh. Ja ei, ma ei räägi kõigi põlvkonnakaaslaste nimel.). Ja me klappisime nii hästi; tagantjäreltarkusena, see, mida mina pidasin ma isegi ei tea milleks, armastuseks, kiindumuseks või issand ise teab milleks oli lihtsalt pöörane füüsiline tõmme, kirg, if you like. Me ei saanud käppi teineteisest eemal hoida. Mõni sõbranna on isegi öelnud, et meiega oli ebamugav ühes ruumis viibida, sest me tõime kaasa kuidagi kogu ruumi täitva seksuaalsuse (ei, me ei amelenud avalikkuses), maksimaalselt puutusime istudes teineteise vastu või midagi. Polnud me ju teismelised, kes peavad oma surematut kirge pidevalt demonstreerima. Aga olemas see oli ja esialgu piisas sellest kõigeks. See vältas üsna pikalt, sest me ei olnud 24/7 pidevalt koos, alguses elasin mina ju peamiselt ikka Eestis, kuigi käisin Brüsselis ja siis ka Kölnis iga nädal või paari nädala järel. Polnud muud vajagi. Ja esimeseks komistuskiviks ilmselt saigi see, et kui kirg tasapisi vaibuma hakkas, ei tulnud selle asemele mitte midagi. Ei tulnud armastust (jällegi – defineeri armastus?), sügavat hoolimist, kiindumust, päris usaldust ja mis minu meelest kõige olulisem – teineteise toetamist. Me ei toetanud teineteist, vaid hakkasime tasapisi teineteisega võistlema, peamiselt stiilis, kes on edukam, kelle karjäär jne. Eksi karjäär käis muidugi oluliselt kõrgema kaarega kui minu oma ja praegu on seda isegi naljakas (lausa veidi kohmetuks tegev) kirjutada, mis karjäär see mul siis niiväga ikka on, isegi ametnikud vaatavad meid teatava haletsusega, et “oh te vaesed vabakutselised” ja kipuvad vahel patroneerima, aga kui me 2004. aasta mais ELi vabakutseliste tõlkidena alustasime, siis saime nii palju pappi, et ma ei usu, et keegi meist enne kunagi nii palju oleks teeninud. Võib-olla mõni küpsem proua, kes Eesti tõlketurul nii sügaval sees oli, mida minusugune keskmine ettegi kujutada ei osanud. Ja sedagi mõne ühekordse sutsakana. Aga siin kestis see pidevalt, nädalast nädalasse. Eks ajas ikka Saksamaal oma IT-asja. Sellest olen paraku alles nüüd aru saanud, et paarisuhtes on olulisel kohal sõna “meie” ja kui sinu kaaslane tahab rääkida millestki, mis on tema jaoks oluline, siis sa KUULAD, kui sa inimesest hoolid, kuulad ka siis, kui on igav, kuulad sellepärast, et inimene, kes sellest räägib, on sulle oluline. Oma last sa ju kuulad? Tollane printsess, nagu ma olin, muidugi ei osanud ega isegi vaevunud niisugustele “tühiasjadele” tähelepanu pöörama. “Ah, nojah, ei väga tore, aga vaata, MEIL eile jnejnnenjne…” Mulle ei tulnud iial isegi mitte pähe, et mees, noh, ta on ju MEES, võiks vajada tuge, mõistmist, et teda lihtsalt ära kuulataks. Kuigi ma end muidu väga soostereotüüpidesse takerdujaks pole iial pidanud, ka siis mitte. Aga kui asi puudutas minu suhet, siis mees oli, noh mees. Ta oli loodud printsessi soove täitma. Muidugi nii mustvalge see asi ka ei olnud ja vahetevahl tegime ikka vastastikku väikeseid toredaid tähelepanuavaldusi ja üllatasime teineteist, sest ega 11 aastat ainult konkureerimist ei kannata vist ükski suhe välja. Ma tahan rääkida tegelikult rohkem sellest, mida ma õppisin ja mitte sellest, mida eks tegi, aga tõe huvides tuleb mainida, et tema oli oluliselt altim toetama ja kuulama, kui mina iial. Ta oli tegelikult üsna leebe ja kuidagi leppis minuga väga pikalt (äkki armastas päriselt?), mistõttu asi kiskuski kiiresti kiiva, kui tal lõpuks kõrini saama hakkas, ta omad väljundid leidis, enam minu nõudmistele tähelepanu ei pööranud ja vahel suisa teatas, et see talle ei sobi. Ainus, mida talle selles olukorras ette heita, on see, et ta oleks pidanud mulle ütlema. Kui ta veel suhet jätkata soovis, et nii ei lähe, mulle ei sobi see, teine ja kolmas. Ma oleksin võinud ju ise aru saada, aga ülalkirjeldatu ju näitab, et ei saanud. Ei ole muidugi teada, kas ma oleksin öeldut tõsiselt võtnud. Ju siis ikka pidi nii minema.

Minu järgmine suur viga oli, et ma ei õppinud iial korralikult eksi keelt rääkima. Jah, Saksamaa ei olnud mu unistusemaa ja saksa keel mitte esimene lemmik, aga mismõttes, kui kaua ma seal elasin. Nagu viimane nõuka jäänuk Eesti Vabariigi pinnal. Ausalt, mul on praegu piinlik uutele inimestele öelda, et ma elasin nii kaua Saksamaal ja saksa keel on mingi hädine A2. Aga jällegi, ma olin nii printsess, räägime inglise keelt, ega me nagunii liiga kauaks siia ju ei jää ja blaadiblaaadiblaa. Ohjaa… isegi kui poleks jäänud, isegi kui oleksime kodus inglist edasi rääkinud, siis lugupidamisest partneri vastu oleks ikkagi võinud. Tema tundis eesti keele vastu hoopis suuremat huvi kui mina saksa keele. Noh, ja kui ma oleksin vaevunud keele selgeks õppima, oleks ka riik mulle kiiremini kodusemaks muutunud (milline avastus!) ja ma poleks olnud nagu puudega laps, kelle eest tuli asju ajada, aidata jnejne. Ta pidi alati koolis kaasas olema, pangas. Mina ise veel keeleinimene. Tööl oleks ka kasulik olnud, kui saksa keel oleks suus. Hetkeseisuga isegi väga. Aga see rong on nüüd juba väga kaugel. Issand, sellel mõeldes hakkab suisa piinlik. Ja aastal 2004. oli Saksamaal ka suurlinnades küllalt kohti, kus inimesed päriselt ei rääkinudki ühtegi võõrkeelt. Ja mina olin võõras, pole minu asi neid kritiseerida. Aga oi, kuidas ma seda tegin ja kuidas kritiseerisin kõike, mis mumeelest halvasti oli. Ausalt, ma pole neile asjadele nii ammu mõelnud, et väga häbi hakkab enda pärast. Nüüd, kaugelt vaadates veel enamgi. Kas see enesekeskne kinniste silmadega elav Karen olin päriselt ka mina? Ainus, mis mul enda kaitseks öelda on see, et kui eks mõne asja kohta tõsiselt ütles “mulle ei meeldi, et sa nii ütled”, siis ma tõesti lõpetasin ja ei nimetanud seda enam kunagi. Nii et päris lootusetu ma siiski polnud. Mäletan neist kahte. Mulle meeldis öelda, et saksa naised ei oska riides käia (mis paraku paljus paika peab, aga tule mõistusele, 80 miljonit, no ju nende hulgast stiilitundega inimesi ka leiab) ja seda, et sakslased ei oska nalja teha. See ei ole tõsi. Tõsi on see, mis seisab raamatukeses “Foreigner’s Guide to the Germans”: “sakslane suhtub naljategemisse tõsiselt. Kui sakslane nalja teeb, siis ta ütleb, et ta tegi nalja, sest muidu inimesed ei pruugi teada, et ta tegi nalja.” Paraku märkan seda vahetevahel oma poolsakslasest poja juures, kui ta mulle teatava patroneeriva tooniga ütleb: “see oli iroonia.” Jajah, armas poeg, ma suudan siiamaani irooniat tabada, eriti sinu sirgjooneliselt saksalikku.

Meenutus oli päris õudne, lõpetame siin. Järgneb hiljem. Võib-olla. Siis võtan äkki soodomagomorra küsimused ette.

5 thoughts on “Seitse aastat lahutusest

  1. Oi kui hea! Aus ja selge, mulle meeldis. Me kõik oleme teinud asju, mida “kenad inimesed” ei tee, aga tolles hetkes ju nii ei mõtle.
    Lahe on näha andestamist su loos, endale ja temale. Ja olukorrale.

    Liked by 2 people

  2. Aitäh sulle! Seda oli väga valus aga ka ilus lugeda.
    Ma tegelikult kadestan sind, et oled leidnud võimaluse tagasi vaadata ja näed oma vigu ning neist õppinud. Minul paraku seda pole siiani olnud, kuigi lahutusest saab kohe 9 aastat. Ma ei tea siiani, mida ma valesti tegin ja mida oleks saanud veel paremini teha. Jah, ma mõistan, kuidas ma ise olen arenenud inimese ja partnerina, aga konkreetselt selle inimese puhul poleks sellest kasu olnud. Meil oli vastupidi, mina armastasin ja tõmblesin, tema kirjutas mulle ette, kuidas ma olema peaks, et ta mind armastaks, kuigi ei teinud seda lõpuks ikkagi ja nüüd targutab, et kui ma oleks ennast rohkem väärtustanud, siis oleks tema mind ka armastanud. Ma arvan, et kuna armastus ei ole ratsionaalne, vaid emotsionaalne, siis sa kas armastad või mitte. Ei ole nii, et me armastame ainult häid ja ilusaid inimesi ning hirmsad ja jubedad on kõik armastuseta. Vaid, kui sa armastad, siis sa leiad põhjuseid armastada, ja kui ei armasta, leiad põhjuseid mitte armastada.

    Like

    1. Mul oli, ja on siiamaani abiks inimene, keda nimetan oma Vaimseks Emaks. Ilma tema abita ma niikaugele poleks vist jõudnud, või oleks analüüs hoopis kauem aega võtnud ja mõned suunad ehk jäänud kätte
      näitamata. Armastuse (ja kiindumuse jm sarnase kohta) olen temalt õppinud “armastatakse mitte millegi eest, vaid kõigest hoolimata”. See ongi paljus kõige alus.

      Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s