Kas/kui maailm jääb alles …

DSC_0190 copyKui ma polnud veel Brüsselisse kolinud, kujutasin ette, kuidas ma hakkan regulaarselt igasugu blogipostitusi kirjutama, kui siin elan, sest mul on rohkem aega ja ma olen kogu aeg rahul ja rõõmus. Kusjuures ongi, aga eelmine postitus jätab hüvasti Kölniga. Muidugi tahtsin teha ka elustiilipostitusi oma uuest korterist ja kuidas mul siin on kõik uskumatult mõnus ja täitsa minu nägu, aga kuidagi on jäänud hea fotograafiga pildid tegemata (ja ma ise olen pelgalt vilets telefoniklõpsutaja, siis nii on ta jäänud…). Muidu võin öelda, et korter on just see, mida mulle vaja, vana maja, kõrged laed, laes stukid. Kunagi ehk tuleb see elustiilipostitus ka.

Täna tahtsin tegelikult rääkida maailmast. Noh, koroona-valguses muidugi, aga mitte sellest „ole-toas-ja-hoia-ennast“. Olen toas, mitte niivõrd enesehoidmise kui viiruse mittelevitamise eesmärgil. Sest hoolimata sellest, et ma pole esimeses nooruses, usun siiski, et mu immuunsüsteem on tugev ja kui mulle peakski koroonapoeg külge hakkama, siis möödub ta suhteliselt kiiresti. Samas, olles lugenud seda artiklit , tekib tunne, et, koroona, parem ära tule!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis oma apokalüptilistest ideedest, mida siin poolkoduarestis mõlgutan. Kuigi minu jaoks ei muutunudki eriti palju, sest neil päevil, kui ma kabiinis ei tööta, teen täpselt sedasama ja viimastel kuudel ei olnud vaja hommikust õhtuni kabiinis istuda nagunii. Mul on praegugi raamatud tõlkida ja nende kallal ma siin tasapisi nokitsen ja üldse on universum andnud mulle aja, et kõik need asjad ära teha, mida endale meeltesegaduses kokku olen kuhjanud (tuludeklaratsioon, OÜ raamatupidamise paberid). Lisaks võiks lõpuks ka jõulukaunistused alla võtta.

Inimesi on juba ammu maailmas liiga palju. Ju me tuleme sellest kriisist välja nii ehk naa. Ja ilmselt üsna edukalt. Samas aga – defineeri edukalt. Praegune maailm, nagu ta meil on, hakkab tasapisi muutuma. Võib-olla on see paradigma muutuse algus ja olud sunnivad meil kõigil oma töös/elukorralduses muudatusi tegema. Ühest küljest on aega praegu omaette olla ja/või suhelda vaid perega. Hetkel üksi elades olen hakanud mõtlema, mis saaks, kui see nüüd kuude kaupa niimoodi jätkuks. Väidetakse küll, et nüüd ongi aeg olla perega ja paljud laiendatud pered, kes elavad eri riikides või suisa eri mandritel on üritanud kokku või vähemalt lähemale jne … kindlasti oli seda vaja. Minu lapsed on ikka igaüks oma riigis ja mina siin.

Aga mida teha, kui oled üksik? Mitte mingi maailmast tagasitõmbunud erak, vaid lihtsalt üksi elav inimene – omal soovil või elu keerdkäikude tõttu, vahet pole. Kuniks on internetisuhtlus, on kontakt maailmaga ju olemas, ole kus maailmanurgas tahad. Aga kui internet peaks kokku kukkuma või telefoniliinid mingil seletamatul põhjusel kaduma/funktsioneerimast lakkama/kokku jooksma … vaat siis on maailma lõpp käes. Ja üksielava inimesena ma ilmselt kõngen oma kaunisse korterisse koroona kätte (või siiss aan rõdult appi karjuda) ja mu kassid … aga noh, las ta jääb. Totaalset liikumiskeeldu pole veel kehtestatud, poodi saab, parki jalutama ja rattaga sõitma ka saab. Aga … kui sul on suhe inimesega, kellega sa koos ei ela? Mitte elukaaslane, vaid niisama kaaslane, partner you name it. Ja iga päev ei kohtu? Hea küll, elame karantiini üle, füüsiliselt kokku ei saa, räägime, saadame sõnumeid. Aga kui me nüüd pärast viiruse kontrolli alla saamist (see juhtub kindlasti) ärkamegi maailma, kus isiklikke kontakte ongi hoopis vähem, kui kaugtöö on osutunud nii edukaks, et paljus selle juurde jäädaksegi, kui inimesed on muutunud nii kartlikuks, et tervituseks enam ei musitata-kallistata (mitte, et see mulle liiga südamelähedane oleks) ? Kui elu kolib veel rohkem internetti (juhul, kui Internet on alles)? Et vähendada kokkupuuteid? Mida see kriis meile näitama tuli – kas vajadust pühendada rohkem aega perele ja lastele/lähedastele (eeldusel, et elatakse ühe katuse all)  ja tähtsustada kontakte oluliste inimestega või hoopis seda, kuidas elu kolib üha enam internetti ja isiklikud päriskontaktid üha vähenevad ja vähenevad. Ja lõpuks me passimegi iga üks omas eraldatuses. Aga mis saab romantilistest suhetest? Kas need kaovad üldse ära? Kuidas me üldse tuttavaks saame inimestega (jaajah, netis, ikka netis), aga edasi – kui päriskontakte jääb maailmas järjest vähemaks. Samal ajal kui viimastel kümnenditel on üha suurenenud üksi elavate inimeste hulk, kes sellele vaatmata pole üksikud ega üksildased. Maailm jääb alles küll, aga milline … mul on miskipärast peas selline kriisijärgne stsenaarium, et kanname kõik valget kaitseriietust, kui peaks isiklikum füüsiline kontakt tekkima, siis võtame riietuse seljast (kontrollitud desinfitseeritud keskkonnas, vahetame maski – eriti jultunud rebelid võtavad ehk maski eest äragi – ja siis võib-olla puudutame teineteist füüsiliselt). Ah, ma ei mõtle siin iibele – inimesi ongi maailmas liiga palju – vaid sellele, et viimnegi romantika kaob. Ja seksuaalsus. Ja kõik sellega seonduv. Ja see mulle üldse ei meeldi.

Samas ka sport ja muu hobitegevus. Tükk aega tegin kodus Youtube’i videote abil joogat ja olin igati rahul ja rõõmus ja rääkisin, et „mina küll ei hakka kuskil inimmassis käima…“. Kuni hakkasin, sügisel 2019 käima ühes väga väikeses elitaarses joogaklubis tollase peatuspaiga lähedal. Tunnis polnud kunagi enam kui 3-4 inimest ja oli igati mõnus. Mõtlesin, et sinna ma jään, mingisse suurde küll ei lähe. Kuni kolisin … ja endine klubi jäi nii ebamugavalt kaugele. Avastasin mõistlikus kauguses ketiklubi (kokku 4 kogu linnas), suured modernsed fääntsid ruumid, uskumatult palju erinevaid valikud ja põhimõtteliselt võimalus igal kellaajal midagi valida. Kolisin sinna üle ja minust sai täielik joogainimene. Ma olen eelmise aasta septembri keskpaigast käinud keskmiselt 4-5 korda nädalas joogas. Katsetanud erinevaid stiile, leidnud lemmikstiile ja lemmikõpse. Ja otsustanud ise joogaõpsiks õppida. Joogandus tegelikult nõuab tervet eraldi postitust. Jah, mulle käib ikkagi närvidele, kui inimesi on saalis liiga palju, ma tahan, et mul oleks teise inimesega üks matt vahet ja selliseid asju, kus pean teist inimest katsuma, ma lihtsalt EI TEE (no acro for me, please). AGA NÜÜD – on loomulikult klubi kinni ja paiskab iga päev netiavarustesse 2-3-4 tundi, mida siis endale sobival ajal 48 tunni jooksul teha, mingi hetk on live vist ka. Ja palun väga, mina, kes ma veel poolteist aastat tagasi mingist klubis kuuldagi ei tahtnud, tunnen, et see pole ikka päris see – just tegin 2 pooletunnist satsi, enesetunne on mõnus, aga klubis käies tundub, nagu saaksin sellest rohkem – misasi see on? Grupi energia? Ei tahaks, et kõik sellised asjad digimaailma koliksid. Lisaks veel praktiline külg, et kodus puuduvad vahendid laest alla või seina peal rippumiseks. Seda ma kusjuures ei arva, et pärast kriisist väljumist jääbki jooga internetti ja miskipärast stsenaariumi valgetes kaitseriietes joogatunnist pole mu vaimusilm mulle veel ette mananud (romantika on siis tähtsam?). Aga ma kujutan ette, et pooled inimesed (yours truly incl) hakkavad edaspidi desinfitseeriv lahus kotis ringi käima ja desinfitseerivad oma matti, ümbrust jne. Ja äkki oleks ikka parem endale oma yoga hammock osta, mida siis seljakotis tundi kaasa vedada.

Aga kui karantiin lõpeb ja me kõik välja tormame, poed ummistame (sest issand, jumal pole ju saanud niiiii kaua aega ostelda) ja siis viirus hoopis kuskil nurga taga pesitseb, et uue, terve ja tugevana sealt välja hüpata. Ja me oleme juba kaitseriided seljast heitnud … siis tuleb alles tõeline maailma lõpp. Alles jäävad üksikud suletud saared. Mitte corona–clusters, vaid safe clusters…

Siis ma mõtlen veel seda, et paljud ajutised meetmed kipuvad jääma alalisteks – piirid vast kinni ei jää (kuigi EKRE  ja nende sõsarparteid mujal Euroopas seda ju ometi tervitaksid), aga näiteks Eestis ajutine alkoholimüügi lõpetamine kell 22.00 kõrtsides – ülinõme, kui minult küsite. Sest vein on inimõigus!

Praegu olgu kõrtsid-restod kinni. Mu meelest on Eestis meetmed liiga leebed. Meil on tööstuskauba poed ja kõrtsid-baarid-restoranid üldse kinni. Ja õige ka. Kui kogunemised on nagunii keelatud. Imelik on aga see, et lahti on jäetud juuksurid, kus peenikeste soengutega mehed teistele sarnastele meestele veel peenemaid soenguid lõikavad ja habemeid kujundavad. Naisi seal ei lõigata. Aga seal käimine on lubatud, salongis tohib korraga olla küll üks klient ja üks juuksur. Ja õhtul kell seitse toimub rõdudel solidaarne kogumine ja plaksutamine.

Ja kasside elus pole midagi muutunud DSC_0251 copyDSC_0261

Kui välja jätta see, et nüüd on neil kamina ees valge karvavaip, mille peal veel nunnumalt pikutada.

Kõik pildid on Aivar Vilipere tehtud.

 

6 thoughts on “Kas/kui maailm jääb alles …

  1. Kassid on sul imelised. Aga maailmalõpu asemel tuleb belle epoque, sest kõik tahavad äkki pidutseda, rõõmustada, end näidata ja teisi inimesi näha. Teine ja kolmas laine tulevad, me harjume ka sellega ja inimesi jääb natuke vähemaks.

    Liked by 1 person

  2. Kusjuures meil siin Eestis on igas joogaklubis olnud pudelis sprei puhastusvahendiga, mis kohati lõhnab alkoholi järele, kohati tundub olevat lihtsalt vee ja seebi segu. Ja kõik kasutavad korralikult, kellelegi ei pea meelde tuletama. Kui ma oma matiga käin, siis ei kasuta, sest mulle ei meeldi mõte märja mati tagasi kotti panekust, aga osad kasutavad isiklikega ka.

    Helsingis, kus nädalavahetustel ronimas käin (st käisin 😥), ei ole seda pudelikest ja no nende matid näevad nii rõvedad välja, et ma lähen venitamast otse käsi pesema alati. Kodus ma ei ole viitsinud ka iga kord kohe lapiga puhastada, olen vahel niisama pesnud, aga tundub, et see pole päris see, näiteks on sinna saladuslikul kombel ilmunud üks vereplekk, mis ei taha välja minna. 🙄

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s