Tagantjäreletarkus ehk miks minust ei pidanudki euroametnikku saama

Eile olin õhtul üksinda kodus, mida juhtub viimasel ajal väga harva ja mis on äraütlemata mõnus, saad rahulikult mõelda kõikdele tegemata asjadele ja siis veel rahus edasi vedeleda ja mõelda, kas ma neid siis nüüd teen või ei tee ja kui teen siis millal ja kuidas…

Blogi on viimasel ajal kuidagi väga unarusse jäänud, mis ei tähenda, et mul ei oleks peas mitmeid mõtteid, mis vajavad kirjapanemist. Pealegi olen hakanud lugema täitsa regulaarselt paari blogi, lisaks neile, mida juba nagunii loen, Manjana blogib, https://lastejutud.wordpress.com ja https://estonianwithabackpack.wordpress.com. Ja on täitsa toredad. Kusjuures palju olen saanud häid mõtteid, kuidas vahetevahel kirjutadagi millestki igapäevasest või lihtsalt filosofeerida mingil teemal, mis on ootamatult pähe tikkunud ja saaks tegelikult ka kahe lausega ära öelda, aga mõnikord on pikem heietus ka igati põhjendatud. Manjana tutvustas ükspäev ühest teisest blogist üle võetud teemade nimekirja, millest kirjutada. Ma vast nimekirja päris üle võtma ei hakka, aga võb juhtuda, et loon endale plaani – üks postitus nädalas. Lihtsalt iseenda jaoks, et oleks mingi regulaarsus. Osad postitused hakkavad olema ka inglise keeles – ja mitte sellepärast, et ma arvaksin, et inglise keelt eesti keelest paremini oskan. Vastupidi, et ma tuletaksin endale meelde, kuidas on ennast inglise keeles idiomaatiliselt, samas arusaadavalt ja ehk ka veidi elegantselt väljendada. Ühesõnaga, enesearenduslik (sõbra soovitusel). Ja vähemalt kaks mitteestikeelset lugejat on mul ka.

Ja nüüd siis tulebki pikem heietus sellest, miks on ikkagi hea, et minust euroametnikku ei saanud, kuigi mingil hetkel olin täiesti kindel, et see on minu edasine saatus ja tulevik ja mitte mingil muul moel ei oska ma oma elu ette kujutada.

Nimelt 2004 aastal, kui Eesti just ELi asus olin aasta varem ametnikueksamil läbi kukkunud. Ah, milline trauma see omal ajal oli! Olukorda ei parandanud sugugi ka see, et minu kaks parimat sõbrannat õpingute ajast said läbi. (Üks küll nagu pärast selgus siiski ei saanud, aga tema sooritas nimetatud eksami mõne aasta pärast ikkagi edukalt, mina siis enam ei läinudki, sest elu oli juba omad korrektuurid teinud). Ma võtsin läbikukkumist väga tõsiselt, kujutasin end depressioonis vaevlevaks ja käisin suisa püshhiaatri juures ja kugistasin antidepressante. Siis ma ilmselt arvasin tõesti, et olen depressioonis, aga praegu tagantjäreletarkusena tundub, et ma ise mõtlesin endale selle depressiooni külge, sest nii oli kuidagi põnevam ja üldse “perekonna esimese haige” positsioon kindel. Õnneks oli mul aga sooritatud edukas vabakutselise tõlgi eksam, nii et päris kõrvale ma eurokarussellist ikkagi ei jäänud ja arvestades esimeste aastate meepotti, oli see lahendus isegi parem. Ja nüüd tagasi vaadates tundub, et mitte ainult esimestel aastatel, vaid minu iseloomu ja elustiili arvestades oli see hea ka pikas perspektiivis.

Jah, mu ametlikuks vabanduseks läbikukkumisele oli see, et “mul oli eksamile jõudes kontaktlääts silmas purunenud”, mistõttu läksin eksamikomisjoni lahkel loal tagasi oma elukohta, et hankida uus ja terve lääts ning seejärel eksamiga alustada. Aasta oli aga 2003 ja mina esimest korda Brüsselis, kuhu olin saabunud eelmisel õhtul ja pimeduse katte all oma elukohta siirdunud. GPSi telefonis ja muid abivalmis teejuhtimisvidinaid ma tollal ka ei omanud, nii et eksamihoonest väljudes polnud tegelikult aimugi, kuhu poole joosta. Mingis suunas ma siiski läksin, mis päris vale ei olnud ja aadressi teadsin. Nii ma seal sihitult ringi rapsisin ja järjest närvilisemaks muutusin. Prantsuse keelt ka tollal üldse ei osanud. Viimaks tülitasin täiesti lootuse kaotanult üht igivana koeraga jalutavat härrasmeest (või pöördus tema ise minu poole, ei mäletagi enam, inimesed olid vähemalt siis küll veel väga lahked), kes aga minu suureks rõõmuks rääkis täiesti arvestatavat inglise keelt ja ütles lahkelt “ma viin koera koju, võtan auto ja viin teid ära”. Seda ta ka tegi ja ma sain oma läätse kätte ja võisin keel vesti peal eksamile tagasi kihutada. (Kusjuures see lugu mulle muidugi meelde ei tulnud, kui eelmisel nädalal täiesti ootamatult hüppas ligi mikrofoniga tütarlaps ja tahtis esitada küsimusi stiilis “mis teile Belgias meeldib?”). Sooritus polnud muidugi suurem asi, aga nagu ma pärast kuulsin, jäin ma komisjonile meelde, “kui see õnnetu, kellel purunes kontaktlääts”, mitte kui “see eriline juhmard.” Ma ei olnud vast ehk tõesti eriline juhmard, aga nüüd tagantjärele targana endale otsa vaadates võin kasvõi Piiblil vanduda, et ma polnud selleks eksamiks korralikult valmis ja seda mitte niivõrd soovimatuse tõttu valmistuda või veendumusest, et asjad peavad mulle niisama lihtsalt kätte tulema, vaid lihtsalt sellepärast, et ma ei osanud. Ja nii andekas, et lihtsalt puusalt tulistada, ma ka ei olnud. Olin küll õppinud aastakese konverentsitõlget, aga tegelikult õpetas mind alles tegelik töö ja pärastine Interpreter Trainer Course Genfi ülikoolis. Seal õppisin igasugu tehnikaid ja seda, kuidas iseennast ette valmistada (küll oma hüpoteetiliste õpilaste ettevalmistamise mõttes) ja sain tuttavaks mitme toreda inimesega, kellega kontakt (kuigi harv), on siiamaani säilinud. Igal juhul oli tegemist igati hariva ja huvitava õppetööga. Lõputöö kirjutamine muidugi nii libedalt enam ei läinud, aga kuna tegu oli grupiprojektiga, sai seegi tehtud. Oleksin ma üksi selle kallal higistanud, oleksin ilmselt loobunud ja võtnud UNIGEst kaasa ainult dokumendi läbitud moodulite kohta. Aga nüüd on mul olemas ka igati uhke diplom Genfi ülikoolist.

Miks siis ikkagi on hea, et ma euroametnikuks ei saanud? Eriline selgus saabus eelmisel nädalal, kui olin lahkelt lubanud paar päeva ühe kolleegi poja järele vaadata, ajal mil proua ise Luxembourgis missioonil on. Lapsehoidmisega saime Albinaga kahekesi kenasti hakkama ja isegi päris huvitav oli, sest kui su igapäevasteks elukaaslasteks on 16- ja 18-aastane, on suhteliselt meelest ära läinud, mida vajab üks peaaegu viieaastane. AGA esiteks üllatas mind negatiivselt Euroopa kool – ei, mitte õppetöö kvaliteedi ega muu sisulise osas – sellest ei tea ma midagi. Aga need pöörased rahvamassid, mis poole üheksa paiku koolile lähenesid, kisa, lärm, hiiglaslikud lastehulgad õuel – kõik igati normaalselt käituvad ja tavalised lapsed, aga neid oli lihtsalt NII PALJU. Tõesti, ma ei imesta, et lastel närvid läbi või tervis kehvake, kui alates kolmandast eluaastast tuleb pool päeva sellise massi sees viibida. Ja kui mu suur soov ametnikuks saada oleks omal ajal täitunud, oleks Gregor samamoodi käinud, kuuendast eluaastast alates. Nüüd aga õnnestus tal veeta turvaline lapsepõlv kaunis Eesti väikelinnas (mis ju Eesti mõistes nii väike polegi ja eriti depressiivne ka mitte), vanaema-vanaisa targa suunamise all (kui mina parasjagu eurotiiru olin tegemas) ja minna suuremasse kooli alles Kölnis, 11-aastaselt. Kusjuures keskmise suurusega Kölni gümnaasium tundub Euroopa kooliga võrreldes siiski tilluke. Muidugi, meie algklasside klassijuhataja polnud kõige parem õpetaja ja G mitte sugugi tema lemmikõpilane, rääkimata minust kui lapsevanemast. Samas jäävaid närvisüsteemi kahjustusi ega muud ta algkoolist siiski kaasa ei toonud ja kokkuvõttes saab nentida, et härra esimesed kooliaastad möödusid rahulikus ja turvalises õhkkonnas. Võib muidugi küsida, miks ametnikud oma lapsi väiksematesse koolidesse ei pane, Brüssel on täis igasuguseid erinevaid ja eri keeltes koole (nii era kui riigi omi), olen veidi uurinud, sest pole välistatud, et mingil hetkel ma mõneks aastaks vabakutselisena sinna ikkagi kolin. Siin on aga selge põhjus – emakeele õpe toimub ainult Euroopa koolis. Ja eriti kakskeelsete perede lastele on see hädavajalik, kuid mitte ainult, ka ükskeelsed vajavad emakeeles mingit regulaarset tegevust, muidu jääb keel ikkagi väga koduse köögikeele tasemele.

Teine põhjus on regulaarsus ja rutiin, mis sai selle paari päevaga vägagi selgeks. Hommikul varakult üles, laps üles, riidesse, hommikusöök ja kooli poole jooksu. Siis koju tagasi, kiire hommikusöök ja ise tööle. Kuna lapse kool lõpeb varem on vaja kedagi, kas lapsehoidjat või kodust abikaasat, et laps koju tuua. Pärast tööpäeva lõppu, mis võib olla kell 5, aga ka 6 või pool 7, kiiresti koju, õhtusöök, lapsed magama ja siis järgmise päeva koosolekuks valmistuma. Ja nii kogu aeg, 5 päeva nädalas, kuust kuusse ja aastast aastasse. But where’s the fun part of life? Millal ma kolleegidega klaasikese veini joon? Õhtust söömas käin? Isiklikku elu elan (kui see jälle muutub ja uusi tuuli vajab). Paraku ei ole niisugune rutiin minu kaootilise loomuse jaoks loodud. Jah, muidugi, ametnikustaatusega kaasnev turvalisus on väärt selle poole püüdlemist, aga kuna ma seda kunagi ei saavutanud ja ka enne eurotööd ikkagi suures osas vabakutselisena leiba teenisin (erandiks umbes aasta bürootööd 99-ndal ja Kaitseliit vahemikus 2001 kuni 2004, (aga seal sain ka endale nii soodsad tingimused välja kaubelda, et iga päev kohal tegelikult olema ei pidanud), siis ei ole selles ju midagi uut. Veidi rohkem peab pingutama ja viimasel ajal ka mingitest soodustustest loobuma, sest meepott pole sugugi enam nii suur kui kümme aastat tagasi, aga omad plussid on isegi meepoti kokkukuivamisel. Esiteks õpin ma esimest korda elus raha kokku hoidma ja mu kõrget iga arvestades on ka viimane aeg. Teiseks nõuavad muutunud olud enese pingutamist ka töisel rindel, sest olemasolevast peagi enam praegusegi staatuse säilitamiseks ei piisa. Mu laiska loomust arvestades on isegi hea, kui mingi ora ikka tasakesi surgib.Ma osakn nüüd ka paremini õppida ja koosolekuteks valmistuda, kõik puha kogemusega omandatud. Seda viimast oleksin ilmselt ametnikunagi teinud, aga pole teada, kas oleksin viitsinud, sest ora olnuks sel juhul hoopis nürim. Ja minu puhul kehtib kahtlemata ütlus, et “iga kere on täpselt nii laisk, kui tal lastakse olla”.

Minu töö näeb ikkagi hetkel nii välja, et sõidan Brüsselisse, teen töö ära ja siis olen vaba, ok, järgmise koosoleku ettevalmistus muidugi on, aga mingeid koduseid kohustusi siiski mitte. Kellelegi süüa pole vaja teha, keegi sinust midagi ei taha. Vabalt võib pärast tööpäeva klaasikese taga muneda, mitte ei tule kiiresti koju joosta, et seal umbes 5 tulekahjut kustutada ja siis südaöö paiku ettevalmistama hakata. Jah, ma saan vähem raha ja mul puudub terve hulk sotsiaalseid garantiisid, aga üldjoontes pole ma sugugi mitte kõige halvemini kindlustatud persoon maamunal ja väikese ebameeldivustega võib ju vabaduse ja iseotsustamise nimel leppida ka. Lisaks on Gregor täitsa rahulikuks ja tüüneks nooreks meheks kasvanud. Prantsuse keelt ta küll sellisel tasemel ei oska, nagu ma oleksin tahtnud ja Brüsselis ilmselt oleks õppinud, aga oskab selle eest saksat ja ega kõiki oma unistusi ja soove ka laste peal välja elada ei saa. Ta ei mängi ka klaverit, ei ole iluuisutaja, baleriin ega võitlustantsija (mida mina ka ei ole, aga oleksin tahtnud). See-eest on tal terve rida muidu väga mõnusaid omadusi. Ja ma arvan, et vanaema-vanaisa juhtiv ja suunav käsi õrnas eas pole siin mitte väheolulise tähtsusega olnud.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s