Esimene nädal ja natuke veel

Olen siin olnud nüüd täpselt ühe nädala, või tähendab, eelmisel reedel jõudsin, laupäeval oli esimene tööpäev. Täna läksin lõpuks ka esimest korda suusatama – ühest küljest muidugi lubamatu, teisalt, ma olen siin ikkagi 15 päeva, seega ei ole vaja igal viimsel kui vabal hetkel mäele kihutada. Arvestades, milline ülisupermõnus ilm on pühapäevast alates olnud, on mittesuusatamine ikkagi ilge raiskamine. Praegu on ikkagi parem suusatada kui jaanuaris või detsembris. Kui on soe, siis kohe päriselt ja korralikult! Siis olid ööd liiga külmad ja õhtul läks liiga vara pimedaks ja liftiga sõitesl oli kogu aeg külm. Sel kolmapäeval, kui mul oli vaba päev, ei viitsinud ma end lõpuks mäele vedada – peamiselt seetõttu, et suusad olid võtmata ja puudus pauer hakata varustusega asjatama, mis muidugi võtab nii umbes 2 min, sest täna palusin poistele endale üks paar suuski ette valmistada, andsin oma saapa – ja oligi minu poolt kõik. Muidugi, see kõige hullem ka – oma kaal tuleb öelda! Miks, miks küll ometi lumelaua puhul pole vaja kaalu öelda, aga suuskade puhul on. Muidugi ma valetan natuke, aga ma usun, et kõik naised, kes just alakaalulised pole, valetavad natuke. Sisesuusamäel, kus sind kaalub masin, on vahemikud 15 kilo kaupa, seega kui end 6-7 kilo kergemaks valetada ei juhtu ka midagi, olen aja jooksul järeldusele jõudnud :).

Aga selsamal kolmapäeval, kui ma suusatama ei läinud, sõitsin siiski alla külla, et ilma ja väljas kõrtsis istumist ja veini nautida. Pärast tulin pool maad jala koju. Ausalt öeldes oli juba rakse, tappis kaloreid hoopis rohkem kui suusatamine, ma arvan, sest kogu aeg ülesmäge ja toidukott, nii 3 kilo vast ikka, ka kaasas. Igal juhul koju jõudes olin sõna otseses mõttes tapetud ja pididn tükk aega voodil lõõtsutama. Tänane suusatamine polnud pooltki nii tappev. Sõitsin kokku umbes 3 tundi, sellest 20 min võtsin kohvikus einet. Alguses tundusin endale eriliselt heas vormis olevana, et üldse ei väsinud ära ega midagi – ma muidugi ei hakanud ka oma suutlikkuse piire proovima, vaid sõitsin rahulikult ja kindlalt nõlvu, mille suhtes 200% kindlalt teadsin, et need mulle mingeid ebameeldivaid ega ootamatuid üllatusi ei valmista. Olengi praegu selline – kui mõni punanae tundub kohati liiga kahtlane, siis juba ei lähe. Tegelikult käin endale natuke närvidele ka, et sugugi mugavustsoonist välja ei taha tulla, aga samas kogu aeg ka ei saa end proovile panna, elu on seda minu eest juba piisavalt teinud. Samas kui pärast poes tagasi olin, tundusid lihased siiski väsinud ja mõnus rammestus tuli peale. Sellega seoses kavatsen täna uinuda umbes kell 10. Eriti arvestades, et peamiselt laiskuse, aga veidi ka kokkuhoiu tõttu on mul nüüd kodus kogu toit otsas. Homme hommikul on võimalik süüa kaks mandariini ja pool õuna koos natukese moosiga (saia ei ole). Mul ei ole ka veini ja on ainult kaks sigaretti, aga mõtlesin, et olgu peale, las olla surnuks suitsetamise projektis siis väike vahe (arvestades, et pooled neist suitsudest, mis ma tõmban, mulle ikkagi ei maitse) ja see on küll kokkuhoid, sest pakk Philip Morris One’i, mis on ainuke maitsev sigaret, maksab siin 6.90.

Tähelepanekuid poest: enamik naisi, kes proovivad karusnahkseid kasukaid, on oma huultessse ka botoksit süstinud, mis annab neile spetsiifilise pardiilme. Huvitav, millest selline seos?

Ma ei välista absoluutselt ilukirurgiat ja olen iseennastki juba veidi järele aidanud ja aastate lisandudes aitan kindlasti veel – aga ikkagi, no milleks selline pardimokk. Ja tegu ei ole noorte tüdrukutega, kes rumalusest võisid liiale minna ega ka sellistega, kes valisid odavaima variandi. Kahtlemata heal järjel prouad, vanus 35+ ja väga kaugele üles, täitsa meeldiva käitumisega (kui see karusnahaarmastus välja jätta) – ja siis korraga selline pardimokk. Arusaamatu!

Ükspäev juhtus ka täiesti uskumatu lugu – saabus proua ja tahtis osta ära meie seinale teibiga kinnitatud, täitsa tavalist, märtsis siinsamas toimuvate slaalomi maailmakarika finaalide plakatit. Mina ei suutnud oma kõrvu uskuda ja arvasin tavapäraselt, et ju ma ei saa aru, korrutasin igaks juhuks üle, et tahate plakatit,… “eee.. .me ei müü plakateid”.. “Jah, tahan plakatit,” teatas proua ja vedas mu kättpidid seinal oleva plakati juurde. “Sedasama, ja mis siis, et teibitükid küljes…” NO kui plakatiti siis plakatit! Proua ämm vaatas eemalt ja pidas peenikest naeru, ta ka alguses ei uskunud, aga pärast vist niisama nautis vaatepilti, kuidas ma plakatiga hädas olen :).

Proua ämm on ka üks naljakas kuju – vahepeal tundus mulle, et ta kohtleb mind nagu puudega last ja ma ei saagi täpselt aru, kas sellepärast, et mu prantsuse keel pole perfektne või sellepärast, et ükspäev väikese jama kassas kokku keerasin. Ühel hommikul andis see kuidagi eriti tunda ja peaaegu oleksin Kristale sõnumi saatnud, küsimaks, kas ongi nüüd nii, et ämm peab mind veidi puudeliseks. AGA – tark ei torma – õnneks ei hakanud noort ema mõttetute küsimustega tüütama ja juba varsti ta mind enam päris puudelisena ei kohtlegi. Vahepeal viskame omavahel naljagi ja kui kliente pole (mida juhtub sageli), proovime vahelduseks riideid. Ta on lihtsalt väga vähese stressitaluvusega ja kogu aeg muretseb. Ükspäev isegi ütles mulle, et te saate ikka väga hästi prantsuse keelest aru!

Klientide vähesusest on muidugi kahju – samas, kõik kohad on inimesi täis, mingit normaalset ööbimist saada ei ole, aga keegi ei osta eriti. Seekord on mul küll tunne, nagu käiks koolivaheajal tööl. Olen nüüd ainult kuueni poes (kuna hooaeg on nii niru, siis ilmselt igasugune kokkuhoid on kokkuhoid). Vahepeal tundub mulle, et tegelikku vajadust minu järele ei ole, aga kuna sai kokku lepitud, siis nad ikkagi tahtsid, et ma tuleksin. Ja olengi nagu vaheajal töötav koolilaps, kes võib varem ära minna. Tegelik vajadus kahe inimese järele poepoolel on kuskil 2-3 tundi päevas. Nädala lõpus vast veidi rohkem, kui kõik suuski tagasi toovad või laenutavad, sest meie võtame ju raha vastu. Nädala sees on suhteliselt vaikne. Vahepeal tundsin end üsna mittevajalikult, aga nüüd olen harjunud. Teen niipalju kui võimalik ja eriti ei põe, sest nii see nüüd on ja olgu siis peale. Ma ise poleks ka saanud kauemaks kui kaheks nädalaks sugugi jääda, sest kõik need ehitusarved, mis maksmist tahavad, nõuavad ikkagi, et hakkaksin niipea kui võimalik ja nii palju kui võimalik pärisraha teenima. Aga kui see jupp majast nüüd Pärnus valmis saab, siis EI REMONDI MA OMA ELUS ENAM MITTE MIDAGI. Ja mingit “never say never” pole vaja mulle meenutada, sest täpselt nii see läheb. Maksimum, mis ma veel kunagi olen nõus tegema on võibolla seina ja akende värvimine. Aga selle üle mõtlen ka enne põhjalikult järele.

Homme algab seekordse siinviibimise highlight – saabuvad Anneli ja Kristi koos Emiliga. Kahjuks pole Anneli ja Emili eriti suusatajad, Kristi on lumelaudur. Vähemalt on mul mõneks päevaks kaaslane, ei pea enam üksi mäekohvikus istuma ja ehk õnnestub ka Anneli kuskile meelitada. Ja viimaks ometi saab hakata restoranis õhtustama, mitte oma väikeses kööginurgas pakisuppi või makaroni mugima. Loodetavasti õnnestub vähemalt ühel õhtul ka kohaliku ööeluga tutvuda.

Rahvustega on viimasel ajal kitsas: üks pakkumine mitme päeva kohta. Ja see kõige traditsioonilisen: venelane.

One thought on “Esimene nädal ja natuke veel

  1. Ära heida meelt et rahvas poes eriti ei osta ning kokkuhoidlik on, asi on lihtsalt sellest et inimesed ONGI kokkuhoidlikumaks läinud. Meie hotellis kuulen ma ainult soove ja sönalist Danke schön ja isegi käesurumist tänuks on tulnud ette…aga enam ei jäta keegi krabisevat koos käesurumisega pihku. Ja ometi on meie maja külalised need maailma vägevad kes oma raha kokku lugeda ei suuda. Väike füüsiline trenn ei tee iial paha 😀 Ja Saksa mehed ONGI väga igavad ! ja kui nad endale juba mingit naistuttavat sebima hakkavad…siis nad tahavad ka teada kui kasulik see neile on…ja kui naistuttavaga kokku kolida…äkki aitab too pangalaenu maksta vöi maksavad elektrit..vett ja küttekulu. Ära Saksa meest küll vaata isegi mitte vahepausiks kui kord Mister A tagasi saabub. voodis olevat nad ka sitad…nii et kui leiab parajates möötudes prantslase…oleks ka okay. Aga – naudi oma puhkust. 🙂

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s