Poolteist kuud sai mööda nagu linnutiivul…

ja olengi jälle mäe otsas tagasi. Elu üle järele mõtlemas, nagu saksa klassikalise kirjanduse lipulaevas “Võlumägi”, mis oli küll mu öökapiraamatuks tubli neli aastat, kuid paraku esimesest neljandikust kaugemale ei jõudnudki. Mitte et tegemist oleks igava raamatuga – ei, aga lihtsalt mitte midagi ei toimu. Samas õppisin sealt uue eestikeelse sõna – söölas. Kes arvab ära?

Aga siin ma nüüd igal juhul jälle olen ja tunnen end päris koduselt.

Liiga palju muidugi elu üle mõelda ei jõua, sest olen ju tööl ja täna-eile olid ka suhteliselt rahvarohked päevad. Nädala sees läheb ilmselt rahulikumaks. Aga ongi mõnus, sest niisama poes leti taga passida on ikkagi väga igav.

Inimesed on jätkuvalt suhteliselt toredad, vähemalt suurem enamik. Kuna on koolivaheaegade aeg, siis kohtab palju vanavanemaid lapselastega. Mõned on äraütlemata nunnud ja armsad, aga on ka lapsi, kelle ma otsekohe välja viskaks ja tänaks jumalat, et minu omad nii normaalsed on. Samas, kanaemade suureks õuduseks kinnitan, et mul on tegelikult hea meel siin üksi olla. Vahepeal on ikkagi väga mõnus, kui vastutad ainult iseenda eest ja kõik teised on kuskil kellegi teise või iseenda vastutada. Liigselt ehmuda pole ka vaja – lapsed on hoitud ja toidetud ja järele vaadatud ning ilmselt rõõmustavad ka minu vahepealse eemaloleku üle.

Vanaemad on ägedad – tillukesed ja kortsus, aga sellised, kelle kohta mutike mitte kuidagi öelda ei saaks. Hoolitsetud, kerge meigi ja väga hästi lõigatud ning alati korras soenguga. Eranditult viisakad ja lahked. Ise hakkan kaheksakümneselt ka selliseks! Vanaisad löntsivad rahulikult sabas, maksavad ja ostavad endale selliseid riideid nagu tüdruklapselapsed soovitavad.

Ma ei tea, kas tegu on mäestikuõhu või millega, aga täpselt nagu eelmiselgi korral magan esimestel päevadel nagu beebi – eile näiteks 12 tundi. Viskusin pärast õhtusööki korraks voodile, et veidi lebada ja siis igasugu asju tegema hakata – blogi, raamat, pr keele väljendid jne… Ärkasin korraks kell pool 1(arvates esialgu, et kell on 9). Ja magasin siis edasi nagu kott ning hommikul kell 8 kui kell helises, tundus, et pole sõba silmale saanudki, laske mul ometi magada. Paari päeva pärast on kere ilmselt mäeõhuga harjunud ja magab nagu tavaliselt.

Suusatama pole ka veel jõudnud, kuigi täna oli fantastiline ilm. Kui homme samasugune, siis vast kulutangi lõunavaheaja suusatamiseks. Tegelikult mingit suusakaaslast oleks vaja küll. Parim oleks muidugi Alwin, kes on must niipalju parem, et mind kogu aeg provotseerib ja seega võtan ka mina keerulisemaid nõlvasid ette. Praegu ei hakka eriti oma mugavustsoonist välja tulema – sest iga kere on täpselt nii laisk kui sel olla lastakse. Noh aga kui Alwinit ei saa, siis võiks niisama keegi olla, vähemalt minuga võrdne. Üksi on vahepeal ka tore, aga mitte kogu aeg :).

Ahjaa, ikka üks väga nõme klient oli ka eile, ise oli valesti broneerinud, süsteemis, mis pärast kinnitamist muutusi ei luba ja hakkas siis oma raha tagasi nõudma, süüdistades meid seitsmes surmapatus, muuhulgas tema raha varastamises (kusjuures see pole isegi mitte meie süsteem) ja ähvardas, et ta ei osta meie poest enam ühtegi asja – like shit seda vaja, palju üks kitsi belglane ikka osta jõuab! Kogu see hirmus vingumine ja ülbitsemine toimus kogu ta pere juuresolekul – proua ja 3 last, üle 10 aasta kõik vanad. Õudne, Gregor kutsub mind korrale juba siis, kui vahel – ja kahtlemata täiesti põhjendatult – vingus nägu teen! Lastest tulevad kas samasugused või hakkaavd nad mõne aja pärast oma isa pööraselt häbenema. Õnneks oli hetkel kohal ka proua ämm, sest mul oleks peagi seletamise peale keel sõlme läinud – samas ta ei tahtnudki midagi kuulda, vaikiv vastane olekski olnud väga sobiv. Paar väikest jama suutsin ka kokku keerata, kusjuures mitte keeleoskamatusest, nagu kogu aeg kardan, vaid hajameelsusest. Aga õnneks oskasin need ka ise likvideerida.

Eile õppisin selgeks ka uue sõna – ápres-ski. Ei, see pole see mida te arvate. Need on saapad. Saapad, mis pannakse jalga pärast suusatamist. Ühesõnaga selline mõnus mugav saabas! Esimesel hetkel olin küll täiesti rabatud, kui härra tuli küsima laste ápres-ski’d. Eeee…kas kuskil korraldatakse mingeid, spetsiaalselt lastele ja miks siis neid poest otsida…. Aga õnneks ei jõudnud arusaamatust tekkida, sest saabas oli kaasas. Aga ikkagi, no miks ei võiks saabas olla saabas, täpselt nagu 92 võiks olla 92 mitte neli kahtekümmet ja kaksteist.

Viimase kahe päeva jooksul pakutud rahvused: venelane 2x, inglane 2x, austraallane 1x, sakslane 1x. Valik hakkab kuidagi lääne poole nihkuma, aga venelane ei kao kuskile. Ju mul siis ikka on vene allüür :). Ja täitsa kahju on inimesi kurvastada, et ma tegelikult räägin vene keelt halvasti ja meie, eestlased, niisama, ilma õppimata vene keelest aru ei saa!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s