Pärispäris töö

Täna see siis lõpuks juhtuski – pididn terve päeva peaaegu üksinda prantsuse keeles poodi mängima, sest Krista lahkuski Albertville’i sünnitama. Ämma ja äi viisid ta hommikul kaheksa paiku sinna ja tagasi koju enam ei lastud. Õhtuks või hiljemalt homseks on ilmselt beebit oodata.

Ühest küljest oli alguses ikka hirmus küll, teisalt – asjad saab selgeks ikka ainult siis, kui neid iseseisvalt ja üksi teed. Niikaua, kui on keegi kellelt küsida või kui keegi jälgib, kuidas sa toime tuled, on ikka kuidagi poolik. Ühest küljest segab jälgimine keskendumast, teisest küljest pole kogu vastutus ikkagi sinul.

Nüüd aga pidin hommikust peale hullunult üksi tegutsema ja inimesi oli vahepeal päris palju. Aga sain vist hakkama, vähemalt kassa klappis, ainult üks tšekk oli kaduma läinud ja päeva ainsa eksimusega sai hakkama ka proua ämm, mitte mina. Milles pole muidugi midagi erilist, sest proua oli lapselapse sündimise pärast ilmselt ka väga ärevil. Kummaline on olla keset peaaegu võõra pere niisugust tähtsat sündmust. Vahepeal tunned end viienda rattana, siis jälle igati asjaosalisena ja lõpuks selgub, et ilma sinu abita ei saadagi päriselt hakkama. Vahepeal pea auras päris kenasti, aga inimesed jäid vist ikka rahule. Üks proua ütles küll, et “pole midagi, et te nende prillide kohta ei tea, olete see-eest väga sõbralik.” Ja kui tuli tahtmine venelastest kliente nende enda keeles teenindada, siis oli venekeelne number 19 täiesti peast kadunud.

Rahvusküsimus kerkib ikka ja jälle esile. Täna küsis sõbralik härra esmalt, kas olen ukrainlane, siis pakkus serbo-horvaati (!), ok, võib-olla ta lõpuks küsis ka serblane või horvaat, aga kõlas küll nagu serbohorvaat, siis tahtis, et ma veel natuke räägiksin, et ta saaks kuulata mu kerget (!!!) aktsenti. Lõpuks ei osanud ta enam midagi arvata, ütlesin siis ise ja siis teatas tema: “Noh, Eesti või Ukraina, seal on ainult mõnituhat kilomeetrit vahet!”. Ma küsisin siis vastu ega ta juhtumisi sakslane pole, härra vastas siiralt, et ei, aga hakkas siis kohe ka ise naerma, kui ma ütlesin, Saksamaa, ainult tuhat kilomeetrit vahet!”

Anneli arvas, et peaksin hakkama raha teenima mänguga: “Arva ära, mis rahvusest ma olen!” Iga möödapanek kümneks ja serbo-horvaadi eest võinuks kahekordse summa kasseerida. Tuleb ilmselt plaani võtta, eriti kui eurotöö järjest kahaneb.

Täna suusatama ei jõudnudki, sest lõuna jäi tõhusa tööpäeva tõttu lühikeseks, kuigi ilm oli nii ilus, et mäel sõitvaid inimesi vaadata oli päris kade. Aga homme on vaba päev – see tuleb sportlik. Hommikul mägi, pärastlõunal liuväli, Albina tungival nõudmisel. Ja õhtul lähme alla külakeskusse, kus toimuvad mitmed vana aasta animatsioonid.

Eile see-eest käisin suusatamas ja sattusin lõunatama mägikabareesse nimega “La Folie Douce”. See oli üks müstiline paik, millist pole mina veel oma ihusilmaga näinud. Keset mägesid tümpsus hirmkõva muusika ja just enne kui lahkusin, algas ka päevane kabaree-etendus, kõigepealt miski hiinapäraste kübaratega noorukite tantsutrupp, millele järgnes kohevas seelikus laulev proua. Mõned pildid tegin ka, aga kogu seda tantsu ja tralli need ikka edasi ei anna.

4 thoughts on “Pärispäris töö

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s