Lumi tuli maha

IMG_0501IMG_0502Viimastel päevadel on nii mõndagi juhtunud. Esiteks sadas ometi maha kauaoodatud lumi – ja kohe korralikus koguses. Loomulikult tõi ta kaasa väikese looduskatastroofi-taolise olukorra, inimesed jäid tundideks teele, istusid ummikutes jne jne. Laupäeval pidi poes tulema kohutavalt kiire päev, ma läksin isegi veidi enne tavapärast tööaja algust kohale ja võtsin õhtul tuppa kaasa oma tähtsa märkmiku, kust mitmeid olulisi tegevusi korrata. Looduskatastroofi tõttu aga ei jõudnud enamik inimesi kohale, nii et munesime üsna rahulikult, vastu õhtut saabusid siiski esimesed õnnelikud, kuid suurem mass jäi ikka pühapäeva peale. Täna pärastlõunal hakkasidki saabuma 16-24 tundi teel olnud inimesed, kelle kirjeldamiseks sobib kahtlemata suurepäraselt trafaretne väljend – väsinud, kuid õnnelikud. Paras hulk jäi homsekski. Tundub, et talve ootamatu saabumine on midagi globaalset – nagu Eestis, nii ka mägedes võiks ju ometi arvata, et ükskord see lumi ikkagi tuleb ja vastavad teenistused on valmis. Paraku mitte. Muuhulgas tuli täna poodi ka kaks torssis vanemapoolset härrat, kes lihtsalt tahtsidki vinguda riigi tegemata töö üle. Tõsi ta on, eriti siinkandis, kus muust ei räägitudki, kui sellest, kuidas oleks lund vaja ja ennustati, mis päeval sadama hakkab. Eelviimane prognoos oli , et eelmisel neljapäeval, aga see muutus peagi pühapäevaks. Lõpuks algas sadu ööl vastu laupäeva ja sadas terve laupäeva jutti ning tänagi langesid vahetevahel mõned eksinud helbed. Reedel käisin veel suusatamas lauspäikeses ja haljendava muruvaiba kõrval, kuna aga oli külm, töötasid lumekahurid täiel võimsusel ja tekitasid tunde, nagu sajakski.

Paistab, et lumeprobleeme on kogu Euroopas. Sellega seoses jäid negatiivselt silma ka rahvuskaaslased – Delfi portaalis. Eelkõige tuleks muidugi endalt küsida, miks ma selliseid portaale loen. Ühes artiklis märatsesid Saksamaale sõitnud kaasmaalased sadanud lume, viletsa liikluskorralduse, aga peamiselt küll selle üle, et nemad ju oleksid ometi saanud oma talverehvidega kõigist mööda kihutada, aga oh häda, kõik need sakslased, kes seal kiirtee peal 30-50 km/h sõitsid ja ummikuid tekitasid (minu teadmist mööda on Saksamaal talverehvid kohustuslikud, seega oli neid ehk teistelgi all). Teine kirjatükk oli veel hullem. Seal kirusid suisa siitsamast, Prantsuse Alpidest Genfi lennujaama poole tagasiteel olnud eestlased, kõiki ja kõike ning viimaks otsustasid, et prantslased on kõiges süüdi (ju nad selle lume ikka spetsiaalselt nende kiusamiseks tellisid) ja siia nad enam ei tule. Mainimata ei jäetud muidugi oma neljarattaveolist suurepäraste talverehvidega sõidukit. Samas oli tegu Delfi Rahva Häälega, seega – ütle, mida sa loed ja ma ütlen, kes sa oled.

Poes olen teinud olulisi edusamme, eriti täna. Suutsin iseseisvalt teostada mitmeid manipulatsioone, sealhulgas tühistada ostetud kauba ja pakkuda klientidele erinevaid tootekategooriaid. Samas on mul kogu aeg tunne, et ei tea, kas nad ikka aru saavad, mida ma ütlen ja hirm, et järgmisest lausest ei saa mina aru ja tohutu kergendus, kui klient viimaks lahkub, ning rõõmusegane kergendus, kui ta lahkub, olles sooritanud ostu, mida ise olen talle pakkunud ja seejärel ka vormistanud. Iga inglisekeelne klient on samuti tohutu kergendus. Näiteks äsjasaabunud 11 portugallast.

Tänane kliendihighlight – ülbik härra, miski must Visa Infiniti krediitkaardiga, mille kõrval Platinum, mis omaarust ka täitsa tegija, on ilmselt nagu sapikas Ferrari kõrval või midagi sarnast. Küsis laste fliise ja kui ta riiulini juhatasin, teatas sellele praktiliselt pilku heitmata, et kõik on koledad. Ma ei tea, milline oleks õige reaktsioon, aga mina pahvatasin lihtsalt naerma. Kusjuures mulle endale need laste fliisid väga meeldivad ja ostaksin meelsasti, kui oleks sobivas suuruses lapsi. Vähemalt olin enne suutnud talle müüa koledat värvi laste buffi (selle kaelaümber käiva asja).

Ja siis perekond karvikud – ehk pealaest jalatallani karusnahkadesse mähkunud perekond – ema, isa ja 14-aastane poeg, kes tahtsid tagastada eelmisel päeval ostetud kiivrit põhjendusega, et proua sai veel ühe kingiks ja tahab nüüd ostetut tagasi anda. Mis pole tegelikult mingi alus raha tagasi maksmiseks, seega olime eriti lahked ja lubasime neil sama summa eest kaupa valida – absoluutne viga! Mida aeg edasi, seda ülbemaks muutus pere, stiilis, mismõtets teil ei olegi meie poja numbrit erkrohelisi suusapükse (poeg oli lihtsalt liiga paks), teil on nii vilets valik (tegelt on jummala suur) ja siit ei olegi ju midagi leida. Ühesõnaga, ajasid viimast otsa raseda Krista täitsa nutma, mölakad! Mul oli muidugi hea meel, e t mina nendega ei pidanud asjatama, mul oleks lisaks kõigele ka keel sõlme läinud. Kusjuures kogu tsirkus toimus pärast poe sulgemist (karvikud saabusid 5 minutit enne ametlikku sulgemisaega ja võtsid ette kulutada oma 40 minutit, veenmaks poeomanikke, et neil pole siin ju mitte midagi.)

Natuke veel meie poe suhtumisest klientidesse – eile keeldus makseterminal raudse järjekindlusega kliendi kaardimakset vastu võtmast. Härra patroon teatas kohe vabandavalt, et kindlasti on tegu meie aparaadi veaga, et see on vahel aeglane ja proovime aga veel, küll ta ükskord võtab. Viiendal katsel võttiski. Kusjuures klient ise pakkus abivalmilt, et äkki tal ongi limiit ületatud või mingi muu probleem ja ta võib ka sulas maksta. Hiljem rõhutati veel, et kui selline asi juhtub, siis on alati viga meie masinas ja kliendi ees tuleb hullult vabandada. Võrdluseks meenub mu lemmikrongifirma – Deutsche Bahn, mille suurepärased kontrollid mu kevadel rongist välja tõstsid, kuna nende makseterminal (eelajalooline) keeldus minu krediitkaardimakset vastu võtmast, kusjuures katsetasin kahte erinevat kaarti ja teadsin surmkindlalt, et raha kaartidel on. Kuniks väljatõstmisjaama jõudsime, kasutasid nad aega minu mõnitamiseks. Enamasti boikoteerisin DBd ka varem, nüüd on talle kehtestatud alaline boikott, sisemaised reisid välja arvatud.

Suusakülaelu episoodi lõpetuseks võin uhkelt öelda, et Albina sai 5-päevase kursuse jooksul lumelauasõidu algtõed selgeks, mille tõestuseks lisan ka väikese videoklipi ja mõned pildid. Samas tuleb teda peksta erinevate suusaliftidega sõitmist harjutama. Tegelikult ma mäletan küll, kui tüütu oli alguses igat sorti jalgevahe- ja kirkaliftide kasutamine. Mis ei takista mul vingumast ning tegemast nägu, nagu oleksin sündinud oskusega kõikvõimalike ebastabiilsete vidinate abil mäest üles kihutada.IMG_0496IMG_0499IMG_0495

One thought on “Lumi tuli maha

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s