Jõululaupäev

Kõige ebajõululikum jõul üldse. Aga mulle meeldis. Ja sobib suurepäraselt ka hetkemeeloludega. Kuna oli vaba päev, läksin hommikul kohe suusatama. Esimest korda pärast peaaegu kaheaastast vaheaega. Mõtlesin alguses tasakesi tasuta mäel meelde tuletada, aga kohale jõudes tundus see siiski liiga mõttetu ja võtsin kohe lifti veidi kõrgemale. Kuna siinsel radade kaardil ei ole ühtegi musta, küll aga on rohelised, mis peaksid siis kõige kergemad olema, siis sinised ja siis punased, tundub mulle vahepeal, et siinne punane on juba mõne teise koha must. See ei pruugi muidugi nii olla ja võib-olla on tegu lihtsalt minu esimese päeva paranoiaga, mis sundis mind punastest hoiduma. Mittesuusatajatele teadmiseks, et radade raskusastet tähistatakse värvidega. Tavaliselt sinine, punane, must. Siin on roheline, sinine, punane.

Lund on siiski uskumatult vähe. Mitte kunagi varem ei ole ma suusatanud nõlval, mille kõrval haljendab muru. Kusjuures mäed on tegelikult kohati ilma kaitsva lumevaibata ühtaegu hirmuäratavad ja koledad. Liftide alune on nii kohutavalt laastatud ja lõhutud, – tavaliselt katab ju lumi kogu koleduse. Samuti turritas kõikjal pööraselt palju kaljunukke ja kivimürakaid – muidugi mitte suusaradadel, aga kõrval. Kõik rajad, mis olid lahti, olid ka sõidetavad, muidugi, õhtupoolikuks muutusid kohati väga jäiseks ja siit-sealt kippus kiviklibugi välja tulema. Korralikku lumesadu oleks väga vaja – hetkeseisuga lubatakse pühapäevaks, oma 40 cm. See võiks nüüd ka nii jääda, sest eelmine prognoos andis lootust juba neljapäevaks, aga see on nüüdseks muutunud. Kahurid asuvad küll pärast nõlvade sulgemist hoolega tööle, aga kogu territooriumi lumega katta need ju ei suuda.

Hommikupoolikul tegin mõned lühemad ja lihtsamad nõlvad, selgus, et jalad siiski mäletavad. Pärastlõunal võtsin ette teha pikem laskumine ja sõitsin kahe järjestikkuse liftiga umbes 2700 m kõrgusele. Kuigi kaart näitas, et sealt saab alla ka ainult mööda sinist, jäin siiski veidi kõhklevale seisukohale ja tundsin suisa pisukest hirmu. Samas oli minuga ühes telekabiinis isa kahe lapsega, kellest kumbki polnud veel viiene, seega mõtlesin, et midagi täiesti ülejõukäivat juhtuda ei saa. Meie liftist mitte kaugel hõljus õhus paraplaan (või mis iganes on see langevarjulaadne asi, mille küljes siinkohal rippus inimene suuskade või lumelauaga (koos instruktoriga, tandemis). Vestlus isa ja laste vahel: „Mis see on?“ – „See on paraplaan.“ – „Kas me võiksime seda proovida.“ – „Peate vanemaks saama, ma ei tea, milline on vanuse alampiir, aga vähemalt viis, ma arvan.“ – „Või siis kolmkümmend üheksa.“ – “Ok, või kolmkümmend üheksa.“

Ülevalt avanes fantastiline vaade ja lumigi oli parem. Läks nii nagu ikka, vahepeal kaotasin sinise nõlva tähistuse ja pidin ikkagi punast võtma. Liiga hull ei olnud, ainult kohati väga kiilasjäine. Hirmutav oli ka kaljusein otse laugja laskumise ääres – kunagi varem pole ma mõelnud kiivriga suusatamisele, aga täna küll.

Albina käis samal ajal kolmandat päeva lumelaua kursusel, kust ta tuleb iga päev tagasi ühe enam ja enam valutavana, aga laias laastus siiski rahulolevana.

Et jõululapupäev siiski veidi pidulikumalt mööda saata, olin reservaarinud õhtusöögiks laua restoranis „Le Cepe“ ehk puravik. Jõuluõhtusöök oli maitsev, kuid jällegi nii mittejõulune kui olla saab. Minul kammkarbirisotto puravikkudega ja Albinal tagaliatelle puraviku ja tomatiga, magustoiduks vastavalt ujuvad saared (või on õigem öelda lumepallisupp?) ja pehme šokolaadikook vaniljekastme ja jäätisega. Ujuv saar oli tegelikult väga suur ja magus ning hulpis suhteliselt väheses kastmes (sellepärast supp eriti ei sobiks) ja maitses täpselt nagu üks magus ujuv saar peab maitsma. Lisaks 2 klaasi punast veini ja lõpetuseks komplimendina pitsike genepi’d – ma ei tea täpselt, mis liköör see on, aga polnud üleliia magus. Jäime mõlemad õhtusöögiga väga rahule. Mulle pakub lisarahuldust veel asjaolu, et jäi ära igasugune ülesöömine, olukord, et kodu on täis liigsuurtes kogustes valmistatud jõulutoitu, mida siis mitmeid päevi järelejätmatult 24/7 näksida. Tavapärane jõulupekk jääb sel aastal ehk omandamata.

Liiatigi jäime napilt kojuviivast bussist maha ja kuna hilisel kellajal käib neid ainult üks tunnis, marssisime reipalt läbi pimeduse mäest üles. Vahepeal oli päris õudne ja muidugi polnud tee nii lühike nagu päeval bussiga sõitses tundub, aga ikkagi jõudsime pool tundi varem, kui järgmise bussiga. Pealegi tervislik jalutuskäik pärast kõhutäit värskes mäeõhus – mis saaks veel kasulikum olla?.

Ja veel – meie toanaabril Adrianil (see noorem ja värskem Alwin), on poolakast girlfriend. Selline tavaline, kena Ida-Euroopa blondiin, kes saabus pühadeks härrale külla. Milles poleks ju midagi erilist, aga ta ei tulnud üksi, vaid vanematega. Adrian aga elab täpselt sama suures toas kui meie, mis tähendab väga väikeses. Julgen pakkuda 10 m2, tillukese kööginurga ja eraldi kitsukese vannitoaga stuudio. Meil on voodite vahel umbes meeter ja teineteisest möödumine on kitsamates kohtades raske – kusjuures Albina on väga kiitsakas. Nüüd aga elab samasuguses toas kogu poola pere. Proua poolakast ämm vaaritas igal juhul terve päeva, sest kogu koridori täitsid maitsvad Ida-Euroopa jõuluroa aroomid.

Lisan ka mõned pildid. Kõik on tehtud telefoniga ning mõeldud illustreerimaks mu tänast suusaretke, mitte pretendeerima professionaalsele kunstfotole.

Niisugune jõul – ja täitsa ilma jõuluvanata!IMG_0416IMG_0417IMG_0414IMG_0412

One thought on “Jõululaupäev

  1. lugesin jöulumuljed läbi. väga mönus.vääääääga väga mönus. Ma pole suusafänn aga muljeid lugedes leidsin end möttelt…äkki prooviks ka -! Juuresolevad illustreerivad fotod on VÄGA KAUNID !! vöib vöistelda küll professionaalsete kunstfotodega

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s