Kas ma tõesti ootan lumesadu?

Elu suusakuurortis küll, aga mis elu see on, kui lund ei ole. Tähendab natuke ikka on, aga mitte piisavalt. Kuigi nõlvad on valged ja natuke inimesi suusatab ka. Kunstlume jaoks samuti liiga soe. Muidugi, täna on ka hooajaalguse laupäev alles, nii et lootus pole veel kadunud. Mõned inimesed poes juba käisid ja sooritasid mõned ostudki. Tüdrukutele, vanusest hoolimata, meeldib poodi mängida, pidin tõdema ettevalmistava perioodi ajal, kui sai kaupa välja panna ja muud toredat teha. Täna aga, kui pärisostjad kohal, selgus, et siis ei meeldi tüdrukutele mitte üks teps poodi mängida. Eriti veel keeles, mis pole su tugevaim võõrkeel. Appi, kui tasakesi ja vaikselt ma pomisesin…Loodetavasti ajaga olukord paraneb ja julgus kasvab. Noh, kui ise üksi ujuma peab. Praegu on Krista ju ikka veel kohal, aga mõtegi sellest, et ta iga hetk võib sünnitama minna on päris õudne.

Täna avati ka meie peal asuv restoran-baar-terrass, kus samamoodi nagu meil poeski oli ilmselt rõõm igast kliendist, sest olime vist suisa esimesed lõunatajad ja üsna mitu teenindajat tegi meiega asja. Ka toidu maitse kohta käsid kõik ükshaaval uurimas, neist esimesed kaks väga sobimatul ajal, just olin suutäie hauganud. Kolmandat märkasin juba aegsasti.

Hindadest võin ka mõne sõna rääkida, aga eriti pole midagi öelda, sest need on lihtsalt kosmilised. Kohati tundub, et siin on isegi kallim suusatada kui Shveitsis. Ma tavaliselt eriti ei vaata hindu, esiteks sellepärast, et olen snoob ja teiseks seetõttu, et nagunii läheb meelest ära ja mis neid ikka võrrelda. Kuna aga sel aastal olen mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu vaesem, siis vaatan natuke rohkem. Väljas söömine on lihtsalt uskumatus hinnaklassis, tänane lõuna – üks Caesari salat, kanavokk, klaas veini, pudel mineraalvett, väike pudel õunamahla ja üks kohv – 74 eurot. Eile, veidi allpool, külas: hamburger, pizza, õunamahl, klaas veini, 2 piimaga kohvi – 53. Mõlemad summad on suht uskumatud. Kuna ma pole oma palga vastu siiamaani huvi tundnud, siis polegi kindel, kas ma teenin niipalju, kui päevas kulutan. Aga vahet pole, sest muidu poleks ma jõulu-uue aasta vahemikus midagi teeninud, küll aga kulutanud ja endale päris ausalt otsa vaadates – ma poleks sel aastal täielikult omal kulul suustama minekut saanudki lubada. Ja kellega ma läinudki oleks?

Meie töökaaslane ja naaber Adrian näeb kahjuks välja nagu 20 aastat noorem ja värskem Alwin – no kellele seda nüüd vaja oli J.

Suuski pole ise veel alla saanud, aga vaikselt väike soov ja kribelus tekib, esimesi suusatajaid vaadates. Kuna me pole enam päris algaja, ei tule ilmselt lõbusaid lugusid ajast, mil oled rohkem pikali kui püsti ja ehedalt kolmeaastast mängid. Minul sai umbes kolme päeva pärast kolmeaastane olemisest kõrini ja võtsin end kokku ning juba esimese suusareisi lõpuks oli mingi elementaarne oskus käes ja sõrm kuradile antud. Eks lõbusat ole juhtunud aastate jooksul nii mõndagi. Võib-olla peatun selle hiljem pikemalt. Kõik need toredad korrad, kui ma liiga hullu mäe otsa ronisin ja sealt enam alla ei julgenud tulla, aga ikkagi tulema pidin, sest muud võimalust ei olnud. Ja see pidev kujutluspilt, kuidas kukun ja hakkan ikka kiiremini ja kiiremini veerema ja muutun viimaks lumepalliks, mis ikka kiireminie ja kiiremini veerab… kuhu ta lõpuks välja jõuab, selleni pole ma kunagi jõudnudJ

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s