Esimese päristööpäeva lõpus

Nagu juba öeldud, oli ikka väga õudne see esimene müügitehingute tegemine. Ei, midagi ma ära ei rikkunud, kõik sai müüdud ja õiged rahasummad vastu võetud, aga vahepeal, kui mõned ostjad ja teised poeinimesed ümber minu seisid, siis oli küll nii hirmus, et kõik need tõlgi ja keelelisamise eksamid, mida ma viimaste aastate jooksul nii edukalt kui ebaõnnestunult olen sooritanud, tundusid lapsemäng selle kõrval, et ma pean ütlema inimesele summa, mis tal tuleb maksta, küsima, kas ta soovib teha seda kaardiga või sularahas (siin on lisaks ka fantastiline võimalus maksta tšekiga) ja veel mõned sarnased laused. Kuigi pean iseenda kiituseks möönma, et päeva teises pooles olin juba oluliselt julgem, vastu õhtut söandasin isegi külastajaid mööda poodi jälitada, et neile vajadusel abi pakkuda. Valisin muidugi sellised tagasihoidlikumad ja kahjutumad isendid. Päeva tipphetkeks oli kahtlemata see, kui pöördusin ise proua poole küsimusega, kas ta soovib neid päikeseprille ja leidsin talle isegi ümber kaela käiva sideme (ärge küsiga, mis see eesti keeles on, buff inglises, prantsuses autour de cou). Uhh, sai ikkagi tõsine töö ära tehtud!

Varem olen suusatamas käinud ainult Shveitsis ja siinkohal tundub mulle, et Shveitsi hullumeelsest kallidusest hoolimata on siin isegi fääntsim. Shveitsis on siiski enamikes kohtades olnud ka väike tore vana külake, aga siin on küll ainult mägedesse ehitatud kuurort. Kindlasti on kuskil ka mingeid vanu autentseid Prantsuse alpikülasid, aga siin see koht kahtlemata ei ole. Minu lemmik suusakohaks on siiamaani vaieldamatult Grimentz, kus oleme kokku käinud kolm korda. Rolli mängib muidugi ka asjaolu, et Grimentz oli esimene, samas seondub sellega palju toredaid mälestusi ja ka parim majutuspaik, kus iial oleme olnud – chalet Claire, välijacuzziga, kus pärast kurnavat suusapäeva sai mägesid vahtides soojas ja mulisevas vees istuda ja kokteili rüübata.

Aga jah, üllataval kombel on siin kõik kuidagi šikim või peenem ja võib-olla isegi kallim (ma pole muidugi käinud Zermattis, St. Moritzis (mis pidi olema kole) ega muudes Shveitsi lipulaevades). Shveitsis olid suusalaenutused alati suht väikesed poekesed, mida pidas üks pere, meie pood, mida peab samuti üks pere, on tegelikult päris suur. Ta meenutab oma suuruselt neid poode, mis paiknevad nõukaajal ehitatud viiekordsete majade all. Meil on suusariided ja varustus, niisamahilbud (muuhulgas leidub ka karusmantleid), pidulikumad hilbud ja eraldi suusalaenutus. Laenutuse materjal on uus ja hea. Kusjuures laenutuse hinnad paistavad suht inimsõbralikud, samas ma pole neid millegagi võrrelnud ka. Olgu ka öeldud, et tegemist on sama kuurortiga, kus musjöö Schumacher eelmisel aastal õnnetusse sattus.

Loodan, et kohtan ka huvitavaid inimütüüpe, poodi ootaks küll enamasti selliseid, kes suhtuvad kannatlikult algaja klienditeenindaja pingutustesse J. Muidugi sattub sekka tüüpe, kes on rikkad ja tahaksid seda ka näidata, seega koomilised juba per se. Täna mõnede puhul hakkas juba natuke lubama. Väljanägemiselt on neis kõigis midagi sarnast, isegi kui üksteise otsa topitud kallid hilbud ja karusnahk kõrvale jätta. Siinkohal ei tule mitte arvata, et ma rikkust põlastaksin – oh ei, kahtlemata tahaksin ma isegi olla mõne tuntud hotelli- või kaubandusketi pärija. Aga nagu iga asi, vajab oskust ka rikas olemine ja oskamatu uusrikas on naeruvääristuse kahtlemata ära teeninud J.

Huvitvatest inimtüüpides ilmestas tänast päeva küll Norra karusnahakaupmees. Vanem härra, hinnanguliselt nii 75+. Esmapilgul jättis ülinärvesööva mulje. Mulle ütles, et sarnanen ta kunagise sõbranna Valerie’ga ja pärast tahtis, et mingit kasukat prooviksin – no ei, mitte mingil juhul. Ühesõnaga, tüüp, kelle puhul on ainult üks õige seisukoht – tema oma. Tegelikult aga selgus üsna kiiresti, et laias laastus on tegu ikkagi heasüdamliku inimesega ja kuna ta on vana ja kannatas veel mingisuguse pidevalt närviva närvivalu käes, siis on teatav veidrus talle ju ikkagi andestatav. Samas oli päris armas, kuidas ta meid eesti maffiaks nimetas.

Minu suureks kurvastuseks on meie poepealne resto avatud ainult kella kuueni ja siin väikeses stasioonis ei olegi kohta, kuhu kõrvalmajja väiekst napsu võtma minna. Käib muidugi kohalik tasuta buss ja sellega saaks järgmisse asustatud punkti umbes 10 minutiga – mis iseenesest pole liigsuur pingutus, aga seda üksi ette võtma hakata tundub kuidagi liiast. Lootsin ikka, et saab end kohalikku kõrtsi igal õhtul vedada ja seal aegamööda stammkundeks muutuda.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s